Sõitu alustasime Lohusuu Kooli juurest, kus vallavalitsuse istumisest kangete ametnikega ühinesid lasteaialapsed, kasvatajad- õpetajad, lastevanemad ning mõned julged vallakodanikud. Pannjärvele jõudes tervitas meid jätkuvalt ilus ilm ja uhke tervisespordikeskus.

Pikemalt mõtlemata suunduti koos matkarajale. Sihikule võeti 2-kilomeetrine rada, sest mõned lasteaialapsed olid oma jalgade ekspluateerimise normi juba päeva jooksul täitnud ja neil oli jõudu terviserada läbida ainult ema süles (aga emad ju selleks ongi, et olla vajadusel lapse silm, kõrv, käsi, jalg ja süda).

Allakirjutanu ei suutnud Pannjärve seentest näppe eemale hoida, keeras jaki torbikuks ja ühendas meeldiva kasulikuga. Kord ühe, kord teise raja servast seeni korjates jäi ta esi teks kaaslastest maha (ka nendest, kes ise kõndida ei jaksanud), kaotas seeni korjates õige tee ja leidis end lõpuks 5-kilomeetriselt rajalt. Ent sellise ilmaga ei oleks liiga teinud ka 10- kilomeetrine kõnd – kaaslasteks värske õhk, kaunis loodus ja metsavaikus. Kõige suurem „müratekitaja“ istus kõrge ärakuivanud puu otsas ja toksis väsimatult. Kooreüraskite pidu oli selleks päevaks selle puu koore all ilmselt läbi...

Õnneliku ja pannitäie seente võrra rikkamana starti jõudes olid teised juba tuubirajale suundunud. Kel vähegi julgust, see ka ära proovis, mis see tuubitamine on. Nende nägude järgi otsustades oli see õige mõnus tegevus. Loodan, et järgmine kord Pannjärvele sattudes jätan seened ja proovin ise ka. Kas jätkub julgust istuda tuubi ja kihutada sinka-vonka rajal allamäge 120 meetrit – rooli ju ei ole ja pedaale ka...

Seejärel said kõik keha kinnitada. Värskes õhus maitseb ju söök alati hea! Täname Riinat, kes rääkis meile südamehaiguste ennetamisest ja Piretit, tänu kellele üldse see mõnus südamepäev teoks sai. Nii et kui järgmisel korral leiate valla lehest üleskutse „Tee oma südamele head!“, siis ühinege meiega!