Suvised mõtted Mikitamäe koolist
Minu koolitee sai alguse Igrise Algkoolis. Esimeseks õpetajaks oli nõudlik ja toimekas Anni Pillak, kes tegi selgeks tähestiku ja õpetas käibekeele, setu keele kõrval, puhtas eesti keeles rääkima.
Edasi viis koolitee Mikitamäele. Mulle, neljanda klassi tüdrukule tundus roosat värvi kahekordne maja väikese mäekünka peal lossina. Ja kui palju lapsi seal oli, ja kui range koolidirektor (Leo Reissar) seal oli ja kui kaugel tundus kodu. Paar nädalat tagasi toimunud Mikitamäe Kooli kokkutulekul meenutasime kõike seda heldimusega.
Peale taasiseseisvumist, kui Mikitamäe sai taas omavalitsusliku staatuse, käivitus hoogsalt kooli remont. Koos tegusa vallavolikoguga, olles ise vallavanemana, taotlesime lisaks riigipoolsele rahalisele eraldisele ka laenu. Investeeringud muutsid oluliselt paremaks koolielu majandusliku seisu ja lapsigi tundus väikese kooli jaoks hetkel piisavalt olevat. Kooli praegune väike õpilaste arv, lagunenud fassaad ja muud tegurid käivitasid kokkutulekul küsimuse - kuidas edasi? Seega taas kord aeg tõsiselt mõelda.
Olles tööl Riigikogus ja kuuludes rahanduskomisjoni, tean täpselt, et Eesti riigi jaoks on lähiaastad rahaliselt rasked ja keerulised. Lisaks kokkuhoiule tuleb peatselt riigil võtta laenu ja teha veelkordseid kärpeid. Kõik see mõjutab kaudselt ka meie väikese valla elu, koolielu sealhulgas.
Olen alati olnud seda meelt, et kool peaks muutuma, ja seda lisaks inimeste soovile ka majandusliku olukorra nõudlusele juba lähiajal avatud tegevustega majaks. Kus päeval toimub õppetöö, peale tunde aga igasugu võimalikud ringid, huviklassid ja tegevused. Nii lastele kui täiskasvanutele. Isegi laupäeval ja pühapäeval võiks toimuda tegevused, kui selleks on vajadust. Suurepärase mõtte koolimaja suviseks kasutamiseks leidsid lasteaiaõpetajad ise, pakkudes mõttetalgutel välja idee korraldada suviseid koolituslaagreid koos lastehoiuga.
Kuuludes valla eelarve –ja arengukomisjoni arvan, et peaksime välistama valla eelarvest investeeringuid analoogsetesse valdkondadesse ja iga võimaliku vaba krooni paigutama kooli arengusse. Selleks on vaja esialgu vaid kokkulepet ja tegutsemistahet. Leian ka, et Setomaa programmides, mis sisult regionaalsed, leiduks enam vahendeid koolide investeeringuteks. Iga eraldis programmist elegantsele ja ligitõmbavale ühekordsele üritusele ei lao seda vundamenti, millele ehitatakse üles Setomaa tugev hariduse- ja kultuurikindlus.
