Veidi ajaloost:

Kirik on ehitatud 13. saj. II poolel, kui toetuda Toomas Tamla väljakaevamiste andmetele.

Aegade jooksul on kirik olnud korduvalt rüüsteretkede objektiks. Suurim põleng ja rüüstamine leidis aset 1658. aastal, kui venelased rüüstasid Virumaad. Selle järel taastati kirikut pea terve sajandi.

Tornikiiver ja lipp sellele saadi paika 1755. aastal.

Teine suurem katsumus tabas kirikut II maailmasõja alguses, kui kiriku torn puruks pommitati ja hoone sisemus tules hävis.

Pärast viimast sündmust alustas kogudus kiriku taastamist ning nõukogude perioodil suudeti taastada kiriku seinad, katta torn ajutise katusega. Katuse katteks sai eterniit, mis tolleaegse muinsuskaitse nõuetele vastavalt oli punaseks värvitud.

1988. aastal suudeti taastada kiriku tornikiiver.

Alates 2002. aastast katab kirikut taas kivikatus.

Koguduse huvi on kaitsta kirikut lagunemise eest ja taastada hoone arhitektuurilis-ajaloolised – ning kunstiväärtused.

Kiriku idaaken on algsest kavandist erinevalt alt 155 cm ulatuses kinni laotud, mille tingis 19. saj. lõpupoolel neogooti altari ehitus.

Originaalsuuruses akna ja vitraaži paigaldamine annab kirikule tagasi tervikliku ja kauni välimuse. Vastvalminud vitraaži sisseõnnistamisel osalesid EELK peapiiskop Andres Põder, praost Avo Kiir, õpetajad Enn Salveste, Tõnu Taremaa, Heinar Roosimägi.

Vitraaži kavandi koostas kunstnik Andrei Lobanov.

Vitraažakna paigaldamine toetab koguduse soovi korraldada kirikus rohkem kultuuriüritusi, mis rikastaksid kohalikku kultuurielu ja liidaksid kogukonda.