Glehni “Kalevipoeg” – 20 aastat taastamisest

Glehni taastatud «Kalevipoeg» on nüüdseks jõudnud meheikka, saanud 20-aastaseks. Oma kunagise eelkäija, mis jõudis täies hiilguses püsti olla vaid kaheksa aastat, on ta juba üle elanud.

Mõte taastada Glehni lemmiktaies «Kalevipoeg» tekkis juba 1987. aastal koos Nõmme Heakorra Seltsi taastamise ideega.

Mõte oli tol ajal uudne ja isegi ohtlik – suur Vabadussõja sammaste taastamise buum seisis alles ees ja iga altpoolt tulevat initsiatiivi peeti veel ebasoovitavaks. Siiski kuulutas vastloodud selts 23. märtsil 1988 Glehni lossis toimunud rahvakoosolekul välja korjanduse, töö tegemise oli nõus enda peale võtma skulptor Mati Karmin.

Nii nagu omal ajal Glehnil kuju loomisel, ei möödunud viperuste ja raskusteta ka selle taastamine. Raha laekus küll üsna jõudsalt ja juba 1988. aastal valmis ennistusprojekt ja vahemudel mõõdus 1:4. Viimane pandi vaatamiseks ja hindamiseks välja Nõmme kino Võit fuajeesse. Kuid raskusi tekkis töö tehnilise teostamisega – mitmed varem lubadusi andnud mehed hüppasid hiljem alt ära. Järgmisel aastal valmistati ja paigaldati metallkarkass ja siis saabus jälle vaikus. Surnud punktist liiguti edasi alles 1990. aasta suvel, kui asja võttis enda kätte ehitusinsener Rein Kivi. Kiiresti pandi kokku kolmeliikmeline brigaad ja Mati Karmini kunstilisel juhendamisel läks ladumine lahti. Materjaliks graniiditükid Lasnamäe kivitööstusest. Kogu tööd koordineeris heakorraseltsi poolt Reet Niido.

Nii sai Nõmme tagasi oma kunagise sümboli, oma laadilt veidi veidra, nii nagu oli paljuski selle kunagine looja. Nii sama originaalselt ja kerge huumoriga korraldati ka kuju avamine.

4. novembril 1990 oli Glehni parki kogunenud üle 5000 inimese. Avamiselt ei puudunud ka Nikolai von Glehn ise, andmaks elu oma taiesele. Seda küll näitleja Jüri Karindi kehastuses. Ning siis puhuti Kalevipojale hing sisse ehk asetati talle rinda süda, kus sees kõik dokumendid, mis tavaliselt ehituse nurgakivvi pannakse. Lisaks annetajate ja teostajate nimed. Kuna Eestil tol ajal veel oma raha polnud, asendati need kehtivate ostutšekkidega, mis rahva naeru saatel südamekujulisse metallkarpi asetati. Sündmust kajastasid kõik tolleaegsed suuremad ajalehed, sealhulgas venekeelsed. Kohal oli ka televisioon. Mõni aasta hiljem taastati ka Glehni värsikivi kuju ees: «Kalevipoeg on minu nimi ja hing, kuigi lollid kutsuvad kuradiks mind».