Aeg kaob, rõõmud jäävad...
Tagasivaate asemel tahaks aga seekordses kolumnis keskenduda mitmele ettevõtmisele, mis on jõudmas sellisesse järku, kus täna tuleb langetada otsused, mille järgi aasta-paari või ka rohkema pärast toimetada.
Esiteks, vallavalitsus algatas detailplaneeringu Väätsa paisjärve puhkeala kujundamiseks. Planeeringu koostavad ideevõistluse võitnud arhitektid oma võidutöö alusel, arvestades neid häid mõtteid, mis žürii teistest töödest esile tõi. Et enamik mõttetööst on ideevõistluseks tehtud, loodan, et saame planeeringu põhimõttelist lahendust juba lähiajal tutvustada. Ootan planeeringuarutelust vähemalt sama aktiivset osavõttu, kui seda pälvis ideevõistlus.
Teiseks, on algamas Väätsa veemajanduse rekonstrueerimistööde projekteerimine. Selle käigus tuleb ette näha vajalikud tööd olemasolevate torude, puurkaevude ja puhastusseadmete asendamiseks uutega ning seni ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ühendamata alade liitumiseks. Ennekõike puudutavad muutused Pika tänava elanikke. Täna on põhiküsimuseks trasside asukohavalik, mida arutasime ka kohtumisel sealsete kinnistuomanikega.
Senistes arengukavades on uued kanalisatsiooni- ja veetrassid planeeritud paigutada Pika tänava kinnistute õuesid läbima. Projekteerijatele antud lähteülesanne aga näeb ette kaaluda ka varianti, kus torud pannakse paralleelselt Pika tänavaga krundi piiridest väljapoole. See peaks tagama lühemad ühendused majadega, aga ka selle, et kellegi aeda üles ei kaevata. Milline variant on reaalsem ja millist eelistavad inimesed ise, küsime ka kõigilt kinnistu omanikelt eraldi küsitluslehtedega, millele palun vastata. Samalaadne probleem on Ülejõel, kus vee- ja kanalisatsioonitrassid kulgevad suuresti inimeste krunte läbivalt, kuid tulevikus peaksid paigutuma tänavate alla teemaale. Ootan küsimustikule aktiivset vastamist. Projektlahenduse eskiisi valmides on kindlasti põhjust uuesti koosolekuks kokku tulla.
Kolmas valikukoht on seotud aleviku kergliiklustee projekteerimisega. Nimelt on seni olnud lähtekohaks trassivalik, mille kohaselt uus jalgtee kulgeks Pikal tänaval põllu poolses servas. Maanteeamet, kes projekteerimistingimused väljastas, pidas aga otstarbekamaks, et tee kulgeks kooli juurest Põllu tänavani suurte majade poolt, ent siis läheks ülekäiguga teisele poole teed ning kulgeks eramukruntide ja Pika tänava vahelisel kitsal alal. Nii saavad Pika tänava elanikud ilma mitu korda teed ületamata ning maanteel kõndimata koduukseni. Selline lahendus oleks kindlasti eelistatud ka siis, kui otsustame vee- ja kanalisatsioonitorud samasse kohta kaevata – hoiaksime teealuse ehituselt oluliselt kokku, sest saaksime piltlikult kaks kärbest ühe kaevamisega. Samas on selge, et sellisel juhul tuleb loobuda ilusatest suurtest puudest, mis praegu teeäärt palistavad. Ka kergliiklustee asukoht on küsimus, mille kohta ootan kõigi aleviku elanike ja teistegi vallakodanike aktiivset arvamusavaldust.
Tulles lõpetuseks tagasi oma tööaastapäeva juurde, meenub tahes tahtmata üks vana Eino Baskini anekdoot kolmest ümbrikust, mille lahkuv ülemus tavaliselt mantlipärijale jätab juhuks, kui tekivad ületamatud raskused. Esimene neist sisaldab õpetussõna süüdistada hädades eelkäijat; teine soovitust veeretada süü kaastöötajatele ja alluvatele ning kolmas ümbrik annab nõu kirjutada oma kolm ümbrikku... Pean tunnistama, et seni pole tekkinud kiusatust ega vajadust ühtegi neist soovitustest kasutada ning olen kindel, et samamoodi saame hakkama ka edaspidi, sest nii meeldivat koostööd ja osavõtlikkust nagu Väätsa aastal kogenud olen, ma teistest töökohtadest ei mäletagi.
Kasutan siinkohal juhust, et tänada kõiki vallakodanikke, kellega viimase aasta jooksul oleme nii meeldivates kui ka keerulistes küsimustes lahenduse leidnud, samuti vallavolikogu ja kolleege vallavalitsusest ning allasutustest, kes on nõu ja jõuga toeks olnud.
