Sügisesed põllud toovad päevavalgele muistiseid
Kohalikus muuseumis on mitmeid esemeid, mida tähelepanelikud inimesed on oma põllulappidelt kunagi üles korjanud. Eriti terava silmaga on olnud Harri Aasmäe ja Ella Rajari.
Olles geoloogina ka ise veidi uudishimulikum kivide vaatleja, olen alati püüdnud silmi lahti hoida, et midagi eriskummalist märkamata ei jääks. Pühapäeval oma kunagiselt kartulipõllult koera jalutamise ajal üle kõndides meenutasin, et paarkümmend aastat tagasi leidsid mu pojad siit ilusa ümmarguse kivi, mille uhkelt muuseumitädile viisid. Neile öeldi, et see on hea mitu tuhat aastat vana. Pole teada, kas see oli kahurikuul või mingi majapidamisriist.
Ja siis, oh imet, seisis mu jalge ees just samasugune kivi! Peaaegu ideaalselt ümar, ainult üks pool oli sile. Tõenäoliselt hõõrumisel tasaseks kulutatud. Nüüd taipasin ka ise, et tegu peab olema mingi jahvekiviga. Veidi maad edasi korjasin mulla seest üles ühe teise kivi, mis tundus looduslikust veidi erinev oma korrapäraste otsatahkudega. Oletasin, et see võiks olla muistne luisukivi, millega on vikatit ja nuga ihutud. Selle ühel küljel oli ka paar tugevat sisse hõõrutud soont. Tõenäoliselt naaskli teritamiseks.
Kui Toomas Tamlale helistasin ja pärisin kivide vanuse ja otstarbe kohta, sain teada, et jahvekivid võivad olla kindlalt 2000-2500 aastat vanad. Aga luisku võidi kasutada ka hilisemal ajal, isegi kahekümnendal sajandil. Kusagilt Ella Rajari koduuurimustest olen lugenud, et üks luisuveski, kus nn tahukive valmistati, asus siit mitte kaugel Aseri kandis.
Tänapäeval liigub ringi väga palju õnnekütte, kes metalliotsijatega vanu peitaardeid avastavad. Need tekitavad meie arheoloogidele suurt meelehärmi, kuna nad leitud varandused althõlma rahaks vahetatavad, jätmata vähimatki märki leiukohast ja leidudest ning rikkudes ära kogu võimalikku informatsiooni leiukoha lähiümbruses.
Kivist esemed ei paku metsikutele aardeotsijatele huvi. Aga ka need on väärtuslik materjal kodu-uurijatele ja arheoloogidele. Seega, kui teile satub ette mõni huvitav ese, mis sügiskünni või kõrrekoorimise järgselt maapinnale on tõusnud, siis oleks väga kena sellest teavitada kohalikku muinsuskaitseinspektorit.
