Väikelaste laulu- ja mängurühma tegevusest
On siiras heameel, et taoline algatus Vastseliinas teoks on saanud! Selle eest suur tänu eestvedajale – Eretile, kes on iga tunni huvitavalt ja hästi üles ehitatult ette valmistanud. Isegi emmedel on põnev, mis siis lastest rääkida! Laulame, tantsime, meisterdame ning tunneme koosolemisest ja -tegemisest rõõmu. Pisipõnnide vaieldamatuteks lemmikuteks on tervituslaul „Tere, lastele” ning hoogsa muusika saatel emme poolt veetaval tekil nagu karussellil kihutamine. Lauluga „Tere, lastele” kaasaskäivaid liigutusi teevad kaasa juba õige väikesed – 10-kuused pisipõnnid.
Laul ja rütm on väikelaste arengus määrava tähtsusega. Isegi kui ema lauluhääl ei kõla lõokese lõõritamisena, on see siiski lapse kõrvale kõige armsam, see on üheks lähedus- ja turvatunde aluseks. Kui laps on pahur, piisab sageli mõnest lustakast liisusalmist või hüpituslaulust, et väikese inimese näole jälle lai naeratus manada. Laulu- ja mängurühmast saavad emad rikkaliku ideedepagasi. Üks päev nädalas on meil pühendatud ka meisterdamisele. Valminud „kunstiteostest” saavad aja möödudes lapse jaoks hindamatud „mälestusteosed”. „Kas tõesti on see minu käe- ja jalajälg? Kui armas,” hüüatab kindlasti aastaid hiljem pilti silmitsedes kunstiteose autor.
12. oktoobril tähistasime koos issidega ka isadepäeva. Emmede asemel lustisid sel päeval oma silmarõõmudega issid. Eks uus olukord tegi issid algul pisut kohmetuks, kuid jää sulas ning nii kapati lapsed kukil lustaka muusika saatel peagi juba täiel rinnal, puhuti mulle ning meisterdati isadepäevakaarte.
Kui kodus on väikelaps pesamuna staatuses, siis viibides laulu- ja mängurühmas on ta omavanuste seas, kus tuleb õppida ootama, õppida kannatlikkust, tuleb teistega arvestada ehk teisisõnu – laps õpib sotsialiseeruma. Esimene tund laulu- ja mängurühmas ehmatas arvatavasti paljud emad ära. Nii tahtsid näiteks kõik pisikesed saada just enda kätte laulupalli, mis läks matkama, et teada saada laste ja emade nimed. Kui aga emme tiris lapsel palli käest, et see edasi saata, oli pisaraid ja kisa oi kui palju. Lapsed ei püsinud emade süles ega kuulanud, mis lauldi-tehti, vaid tahtsid omapäi uidata ning kui ema väikese isiksuse kättpidi enda juurde tiris, protesteeriti taas valjusti. Emmed hoidsid pead kinni ning nii jäigi esimene tund paljudele lastele kahjuks viimaseks. Kuid kus õpib väike inimene siis veel kannatlikkust, teistega arvestama, kui mitte just siin – omavanuste seas laulu- ja mängurühmas! Oleme juba poolteist kuud koos käinud, lapsed on hakanud vaikselt üksteisega harjuma, kuulama ja vaatlema, mida tehakse, mõistma, et kõike ei saa kohe ja et kord jõuab järg ka temani ning mis kõige tähtsam – lapsed on hakanud liigutusi kaasa tegema ja suuremad juba ka kaasa laulma. See on protsess, mida meie – täiskasvanud – nimetame kasvatuseks ning milles pereliikmete kõrval mängivad väga olulist rolli ka teised omavanused. Pisikesed ootavad juba päeva, mil saaks taas laulu- ja mängurühmas lustida või uudistada võlukarbi sisu, mis iga kord pakub uusi üllatusi.
Head väikelaste emmed, ärge jätke oma pisikest ilma sellest toredast elamusest, mida kogevad need, kes teisipäeviti ja reedeti kell 10 laulu- ja mängurühmas kokku saavad, et teha asju, milleks kodus vahel ehk ettevõtlikkusest või ka teadmistest ja oskustest vajaka jääb. Võtke oma pisike tibu ja tulge meie sekka! Kasvame lauldes ja mängides koos!
