Jõuluaeg – ootuseaeg – imedeaeg – pimeduse murdumise aeg
Elusa tule süütasid küünaldega kantritantsijad. Elus tuli vilkuvate elektriküünalde kõrval mõjus igati kosutavalt ja soojendavalt.
Lauluga olid tervitamas Urvaste valla segaansambel, Tõlliste-Puka-Sangaste Ühendkoor ja Kuldre Kooli solist Katre Liis Klaar. Suur tänu juhendajatele Margit Aigro-Siibakule ja Kristina
Tiiger otsustas saada õndsaks, jätta väiksemate loomade murdmise ning hakata taimetoitlaseks. Alguses oli kõik ilus, sest väiksemad linnudloomad kiitsid ja imetlesid, silmanägeminegi teravnes porgandidieedil ja saagi tagaajamistele polnud vaja aega ja jõudu raisata. Ajapikku hakkas aga pisem loomkond porisema ja virisema, et tiiger söövat nende toidu ära ja on üleüldse mõttetu loom. Kitsed, jänesed jt. pisilased hakkasid tiigriga norima, ei lasknud tal magada, varastasid tema kogutud toitu ja käitusid üldse tõeliste tõbrastena. Nad teadsid,et koriseva kõhuga, kõhn murdmiskeeluga tiiger ei kujuta endast ju mingit ohtu ega ole kuidagigi autoriteet. Tiiger kannatas, aga oli tehtud otsusele truu, kuigi keha kannatas ja olud rususid. Kitsed ja gasellid olid tema koopa kambaga üle võtnud ning magada tuli väljas vihma ja tuule käes.
Ühel hommikul nägi hüään tiigrit rahulolevana ning vuntse limpsides koopast väljuvat. Kitsed olid koopast läinud ja nurgas vedeles vaid värske nahk Minajevile. Katrin Kõiv ja Hiie Vähi juhendasid ühistantse ja haarasid voortantsu sappa ka kõik kohalolijad.
Puu külge sai riputatud ka rohelise katusega linnumaja. Seda lubasid usinalt täita lasteaia lapsed koos õpetajatega. Loodetavasti on lastel nüüd üks meeldiv ja huvitav kohustus juures.
Nagu te tähele olete pannud, lehvivad värvilised lindid köiel, mis on seotud ümber kuusepuu. Kes soovib, võib sinna julgelt siduda ka oma halvad mõtted. Kõik kokkuköidetud halvad mõtted põletame kolmekuningapäeval koos kuuskedega ära. Võite julgelt kuused oma kodudest lõkkeplatsile tuua. 6. jaanuaril kell 18.00 süütame lõkke. Palun ärge jätke kuusepuud üksi ja õnnetult maja taha või prügikasti juurde vedelema.
Tulede süütamise õhtul mõtlesime ka hingelinnule, sellele veidrale olevusele kes meie kõigi sees pesitseb. Michael Snunit kõneleb hingelinnust elutargalt: On inimesi, kes kuulavad hingelindu sageli. On inimesi, kes kuulavad teda harva. Ja on inimesi, kes kuulavad teda ainult üks kord elus. Sellepärast tasub, kas või hilja öösel, kui ümberringi on vaikne, kuulata tähelepanelikult hingelindu, kes on meie sees, sügaval-sügaval meie kehas.
