VII Eesti spordi kongressilt
Oodatud spordielu edasiviivaid otsuseid siiski ei tehtud. Esinduslik üritus käsitles samu teemasid, mis nelja aasta eest, kuid ühtegi sisulist otsust vastu ei võetud, isegi mitte deklaratiivset pöördumist valitsuse või Riigikogu poole.
Tõdeti, et Eesti spordi kuldajad jäävad nelja-viie aasta tagusesse aega. Üksikuid tiitlivõistluste medaleid võidetakse veel nüüdki, kuid üldiseks rahuloluks Eesti spordiga põhjust pole. Ka ei vasta ootustele spordi rahastamine.
Nelja aasta eest toimunud spordikongressil olid tõstatatud probleemid paljuski samad. Paraku ei suudetud vahepealsete aastatega olukorda muuta. Paljude arvates tingis tegevusetuse rohkete medalivõitudega tekkinud rahulolu, seejärel aga ootamatu majanduslik langus.
On mõistetav, et Eesti riigil ei saa iial olema piisavalt raha iga ala jaoks, kus harrastajaid. Ilmselt ei saagi spordis luua sellist süsteemi, mis mitte kellegi arvates ebaõiglane poleks, kuid praeguse tasemeni kasvanud kaootilisuse ja korraldamatuse taustal kaotab huvi arendusteks isegi entusiast.
Kuigi kongress ei võtnud vastu ühtegi otsust, võib lähiajal siiski oodata positiivseid noote. Kultuuriministeerium on lubanud, et vähemalt käputäis treenereid võrdsustatakse uuest aastast palga maksmisel õpetajatega ja riiklike stipendiumide maksmise asemel sõlmitakse parimate sportlastega töölepingud.
Sport pole ainult medalid ja tipud. See puudutab ka rahva tervist ja selle hoidmise vajalikkuses näib ühiskond olevat üldjoontes kokku leppinud. Tuleb tähtsaks pidada, et igaüks, kes tahab, saab spordiga tegelda, ning et iga andekas noor leiaks tee oma ala juurde.
