Meenutusi Põlulast aastatel 1950-1957 (lapse silmade läbi)
Sel suvel tegi kolhoos ülemisse koolimajja lasteaia ja minu ema hakkas seal koka ja koristajana tööle. Veel olid seal ametis lasteaedniku eriharidusega mujalt tulnud juhataja, öövalvetädi Sulg Alvine ja noor tüdruk Järvise Laine, kes pidi päris pisikeste eest hoolitsema. Lapsi oli umbes viisteist ja nad olid lasteaias esmaspäevast laupäevani. Magamise, söömise ja mänguruum oli seesama meie esimene klass. Magamiseks olid madratsid põrandal, söögilaud tahvli ees madalal poodiumil. Laine eriline lemmik oli kõige pisem suurte sinisilmadega Tartu Mare. Hiljem pani Laine oma tütrele ka Mare nimeks.
Meenutan mõned lasteaias olnud laste nimed: Järvise Aino ja Kalju, Kukru Aime, Tartu Tõnu, Kaie ja Mare, Raali Lembit ja Kalju, Nõmme Vaike…
Kui ma sel suvel ärkasin, läksin tihti ema töö juurde. Juhataja oli mu vastu väga kena, minu meelest isegi liiga pealetükkivalt hea.
Imelik oli suvel klassiruumis olla. Pingid olid välja tõstetud, suure osa võtsid enda alla magamisasemed, mis päevaks kokku lükati, et mänguruumi teha.
Minu senised mängukaaslased Järvise Aino ja Kukru Aime olid lasteaias, seal oli hea mängida. Ka süüa anti mulle teistega ühes lauas.
Kord söömise ajal väänas viieaastane Tõnu kogemata oma lusika kõveraks, mis kõigile palju nalja tegi. Mul oli hästi vana teelusikas mannapudru söömiseks. Mingi tuhina ajel hammustasin seda nii kõvasti, et tükk tuli küljest ära. Juhataja võttis katkise lusika oma kätte ja lohutas veel, et see oligi liiga vana lusikas. Ometi teadsin ma, et olin meelega hammustanud, mulle oleks rohkem meeldinud natuke riielda saada.
Suvel käidi hoolega kooliaias tööl ja sügisel laskis õpetaja Pungaste aiaeesrindlastest ilusasti seatud viljavihkude vahel pildi teha. Kõik kaheksa last olid esimesest klassist: Rentiku Tiiu, Tõemetsa Pilvi, Talli Tiit, Evarti Toivo, Tormeti Enn, Talli Edgar, Vakri Luule ja mina Millegipärast olid just mitmed kaugemalt lapsed kõige rohkem kooli juures tööl käinud.
X
Järgmisel suvel oli kolhoosi lasteaed juba uues kohas ja Malle ema selle juhataja. Minu ema oli söögitegija ja pesupesija. Lasteaed asus keset põldu külavahetee ääres, pärast Astri maja. Nüüd on see hoone maha põlenud. Maja taga oli tuulevarjuks kuusehekk ja ees marjapõõsad ning suur liivakast.
Sinna oli mul ema juurde palju ligem lipata kui eelmisel suvel.
Minu ja Malle emad said kahekesi hästi hakkama. Kolmandaks oli öövalvetädi, sest ikka olid mõned lapsed nädal aega paigal.
Aimel oli väike õde Sirje ja Ainol noorem vend Kalju, kes alatasa tülitsesid. Siis sekkusid vanemad õed, kumbki kaitses oma õde-venda.
Minu ema juures käimist ei võetud enam nii loomulikuna, süüa anti harva, et ei tuleks ütlemist, et suur tüdruk tuleb sööb teiste toitu. Koos mängimast ei keelanud aga keegi. Kui teised end lõunauinakule seadsid, lippasin ma koju.
Lõunase magamisega oli tükk tegemist. Igas peres lapsed päeval ei maganud. Olli Mall näitas oma kangust sellega, et hoidis alguses terve magamise aja pead padja kohal üleval, ise muidugi teki all pikali.
„Vaata kui raske see on!“ imestasid täiskasvanud.
Edaspidi hakkas ta küll magama, aga sõlmis oma öösärgi paelad umbsõlmi täis nii palju kui mahtus. Minu ema nägi iga kord hirmsat vaeva nende lahtisõlmimisega, kui öösärk tuli seljast ära võtta. Lõpuks lõikas ta paelad hoopis küljest. Malle lubas emale ära kaevata.
„Ei tea, mis Olli Elvi ütleb!“ naeris ema.
Ühel vihmasel päeval ei olnud ema lasteaias, aga mul oli lubatud mängima minna. Ema manitses, et ma võin aidata lastel silma peal hoida, nii suur kui ma juba olen.
Väike Vahesaare Helle vaatas akna taga tuiskavat vihmasadu ja ütles: „Ihma sajab nii et tholmab!“
See „tholmav“ vihm jäi aga õnneks varsti üle ja lapsed olid siis juba õues, kui eemal suure tee peal hakkas pikk matuserong paistma. Seal kuskil ühel vankril olid ka minu ema ja isa. Alumiselt Oskar-lelle kaheksateistkümneaastane tütar Tea oli surnud kurguhaigusesse. Ta töötas haiglas meditsiiniõena ja haigestus seal. Kui ta juba paranema hakkas, andis üks noor arst tütarlapsele kosutuseks sooja piima juua. Õnnetuseks neiu lämbus. Noormees oli nii õnnetu, et leinavad vanemad teda süüdistada ei tihanud.
Kõle oli lasteaias ilma emata.
XI
Kolmandas klassis ei olnud mu pinginaabriks enam Luule, sest ta oli jälle teiseks aastaks istuma jäänud. Nüüd istusin Kase Hellega ühte pinki. Ettepaneku tegi muidugi Helle, sest mina olin ikka veel väga arglik.
Hellega tekkis meil eluaegne lähedane sõprus.
Ka klassijuhataja oli uus, siniste juustega noor naine Meeri Pilt. Juuksed oli tal nii tumedad, et heitsid sinist helki. Olin juba Eduard Vilde „Mahtra sõda“ lugenud.
Õppida oli ka uue õpetaja käe all sama kerge kui ennegi. Muidugi tegin koduseid ülesandeid alati suure hoolega. Küll rääkis õpetaja, et enne peab õppima raskemad ained, kui pea on veel värske ja alles siis kergemad. Tegelikult tuli ikka nii välja, et enne tehti kirjalikud ülesanded ja siis suulised, kergematest alates.
Vene keelt õpetas nüüd hoopis uus õpetaja Evi
Noorlind, kes muidu oli pioneerijuht. Ühel päeval tõi ema poest päris ehtsa väikese plastiliinikarbi, mida ma juba tükk aega olin ihaldanud. Õhtul koristasin nagu tavaliselt oma õppimislauakese hoolega ilusaks ja asusin voolima.
