MTÜ Saverna KES KUS koos sõpradega Leedus
Sellest aastatagusest kohtumisest sündis sõprus ning novembri lõpunädalal saime sõita neile vastukülaskäigule.
Tegelikult oli sõidul sügavam tähendus. Tänu LEADER- programmile sai teoks õppereis, mille eesmärgiks oli tundma õppida Põlvamaa Partnerluskogu sõpruspiirkonda Leedus Ukmerge rajoonis. Nende saavutusi LEADER-programmiga seoses ning süvendada sõprust just Lyduokiai külaseltsiga. Teiselt poolt oli reis mõeldud uute ideede saamiseks ja parema meeskonna loomiseks, siin meie oma asja ajades.
Päris mitme tunni pikkkuse bussisõidu ajal kerkis üles nii mõnigi idee, millega Saverna-kandi elu huvitavamaks muuta.
Aga reisist siis... Sõitma hakkasime reede, 26.novembri hommikul ja eriliste vahejuhtumiteta jõudsime Ukmerge koduloomuuseumi juurde poole neljaks. Muuseumis saime ülevaate nii Leedu kui Ukmerge piirkonna ajaloost, mis oli tore sissejuhatus meie edasisele programmile.
Majutuskohta sõites oli juba päris pime ja kuigi tänavavalgustuse pealt hoitakse seal hoolega kokku, jõudsime tee ääres märgata piimapukki asendavat majakest, kuhu väiketootjad oma piima kombinaati saamiseks saavad viia. Ööbisime kaugel põldude keskel piimandustalus, kus sõbralik peremees naise ja poegadega meid tugeva õhtusöögiga ootas. Õhtusööki pikalt nautida ei lastud, sest lyduokiailased (loe: lidokilased) juba ootasid meid. Seks puhuks oli külavanem isiklikult palunud tänavavalgustust paar tundi kauem põleda lasta.
Külakeskuse saali astudes tervitas meid kapell, kel uhkelt meie kingitud Saverna külapäeva nokatsid peas. Ukmerge LEADER- tegevusgrupp andis ülevaate nende euro-toetuste prioriteetidest (Leedu kultuuritraditsioonid, noored ja ettevõtlus) ja õnnestumisest. Meie tutvustasime mõne sõnaga endi tegemisi ja siis esinesid vaheldumisi tantsutrupp Õietolm ja Lyduokiai kapell, mille liikmeks sai peagi ka meie grupi Üllar. Et oli nädalavahetus, kus leedukad tähistasid lõikuspüha, siis lauad oli igal pool head-paremat täis.
Laupäeval ootas meid tihe ja hästi koostatud tegevusprogramm.
Alustasime Želvo külast, kus sotsiaalministeeriumi abiga on renoveeritud ja sisustatud endisaegne ambulatooriumihoone nn sotsiaalabimajaks, mis täidab ka külakeskuse rolli. Plaane jätkamiseks on külavanema sõnul palju.
Jõudsime ennelõunal veel mitmes külakeskuses käia, kus suurt rõhku oli pööratud just tööle noortega.
Lõunat aga pidasime talus, kus tutvustati meile programmi „Leiva tee“. Isa ja poeg ehitasid vanade traditsioonide järgi leivaahjud ja küpsetavad nüüd iga päev Kaunase ja Vilniuse ökoturule leiba. Lisaks pakuvad turistidele programmi, sellest kuidas leib valmib. Saime meiegi kõik oma kätega pätsi teha. Kuniks leivad ahjus küpsesid, sõime meie lõunat. Lõhnavad pätsid kaasas, asusime jälle majutuskoha poole teele, et süüa õhtust ja ning siirduda järjekordsele lõikuspeole, mis oli sama tore kui eelmisel õhtul.
Pühapäeva hommikuks oli saabunud aeg, kui tuli asuda koduteele. Teel ootas meid veel üks üdini naiselik meelelahutus- külastasime karusnahavabrikut Rogos. Saime kõik selga proovida kasukaid, mis küll kõik tunduvalt rohkem maksid, kui minu auto, ning neis uhkelt poseerida.
Kokkuvõtteks võib öelda,et reis õnnestus. Mina sain sellelt reisilt rohkem, kui oodata oskasin. Nautisin nii reisi kui reisiseltskonda.
Lyduokiailasi ootame suvel Saverna külapäevale.
