Aimold käis Lohusuu koolis. Ta läbis 7 klassi 8 aastaga, kuna ühel aastal hõivasid saksa sõdurid koolimaja.

20-aastasena asus Aimold tööle metskonda, kus ta istutas kultuure ja kaevas kraave. Noore ja tugeva mehe jaoks ei olnud sel ajal ükski töö raske või üle jõu käiv.

Sõjaväest Aimold ei pääsenud. Ta teenis 4 aastat mere-lennuväes Kaliningradis. Eesti mehed olid sõjaväes olnud kõige töökamad – kui midagi oli vaja teha, siis kamandati ikka eesti poisse, sest nii oli kindel, et töö saab kiiresti ja korralikult tehtud. Selle 4 sõjaväeaasta vältel sai Aimold koju lausa kolmel korral. Ta tunnistas, et natuke tuli kojusaamise nimel ikka luisata ja keerutada ka.

Tagasi Eestis naasis Aimold tööle metskonda. Siis kohtas ta oma Valgamaalt pärit abikaasa Õiet. Aimold meenutab, et vene poisid kutsusid Õiet kena väljanägemise pärast kuklaks (-nuku vene keeles) ja tunnistab, et ka talle jäi see kukla silma. 1953. aasta maikuu 13. päeval nad abiellusid. Kuna kirikuskäimine oli tol ajal keelatud, siis registreeris külanõukogu esimees nende abielu.

Algul elasid noored õpetajate maja väikses ärklikorteis. Kuna perre tuli juurdekasvu ja kodu jäi väikseks, otsustaid nad maja ehitama hakata. Maja ehitamine aga ei olnud sel ajal sugugi lihtne tegevus. Plaan saadeti komisjoni, iga aasta sai Aimold loa 10 tihu metsamaterjali maharaiumiseks. Kolme aasta metsamaterjal koos, hakkas majaehitus pihta. Kvaliteetseid ehitusmaterjale sai tol ajal ainult tutvuste kaudu lisatasu eest „leti“ alt.

Pärast metskonda töötas Aimold elektriliinil ja teedevalitsuses. Talle pakuti ka majandusala juhataja kohta koolis, kuid ta loobus sellest. Järgmisena töötas Aimold rahvatööndusettevõttes „Kodu“. Naised kudusid ja mehed tegid puutööd. Aimoldi perel oli veel 2 suurt kasvuhoonet. Kurgid viidi Leningradi turule, kus nende eest maksti head raha.

Aimold on oma poegadele õpetanud, et kui midagi teed, siis ikka korralikult. Tal on visa ja noor hing, ikka tahaks midagi nokitseda ja meisterdada. Ka nüüd, vanas eas, tublide poegade abiga, on ta kodus palju ehitanud.

Aimold peab väga lugu loodusest. Talle meeldis väga käis jäisel Peipsil sikuskaga kalal. Õie mainis siinkohal, et tema keskkooli lõpumärgist ja äia vabadussõja rahast tegi Aimold sikuska. Nüüd käib ta väga tihti metsas seenel ja marjul. Metsas viibides on ta palju loomi näinud, aga tappa ta neid ei taha, nii et jahimeest temas pole.

Palju tervist ja õnne Aimoldile ning jõulurahu ja kõike head uuel aastal tema lähedastele!