Jah, aastast 1780. Kiriku-andmete järgi kõige vanem esivanem oli pärit Päide veskist aastast 1703. Maja, kus ma praegu elan, ehitati 1911. Koht oli sama, lihtsalt ehitati uus maja peale.

Kisuvere on olnud tuntud Meinerite suguvõsa poo-lest. Ja kunagi oli Kisuveres ka kool?

Mina ise olen ka pärit Meinerite suguvõsast, isa kaudu. Meinerite suguvõsa – mul on 4 pikka poognat järglasi, see on suur suguvõsa. Praegu elab Kisu-veres Meinerite suguvõsast kolm peret.

Koolimaja varemed on praegugi alles. Minu tädi (sünd. 1904) käis seal koolis, lõpetas 1920. See oli 3-klassiline külakool ja kuulus Kloodi mõisa alla. 1920. aastatel läks käiku Haljala uus koolimaja, Kisuvere kool suleti. Kisuvere kooli ehitamisest ma ei tea.

Mida mäletate kolhoosi-korrast Kisuveres?

See on pikk jutt. Mina olin 11-aastane, kui kolhoos loodi, mäletan neid asju. Sellest olen kirjutanud ühes varasemas lehes, kellel on huvi. Kolhoositee oli pikk tee, sinna mahub palju asju. Sinna mahub terve põllumajanduse areng. 1948. aasta 29. oktoobril koostatud asutamispaberil on kirjas 16 talu, palju kellelgi põldu oli jms. Kui sul oli näiteks 10 ha maad, siis pidid andma kaasa ka seemet 10 ha jaoks. Kui liidame siia juurde 50 aastat ja mõtle-me, mis see kolhoos lõpuks välja ehitas – lasteaiad, koolid, biotsehhid, spordihooned, abimajandid. See kuulub üldise arengu hulka, sest kolhoos oli kollektiivmajapidamine, kuhu kuulus teatud grupp inimesi. Need inimesed ongi siin paberil kirjas. Ja kõik see peaks kuuluma nendele inimestele.

Alguse sai see sellest, et meie naabrusesse tuli elama üks Venemaa eestlane, Julius Sats. Tema teadis, kuidas Venemaal kolhoosid rajati ja rääkis, et siin hakatakse samamoodi kolhoose rajama, ta oli nagu ettekuulutaja. Temast sai esimene kolhoosiesimees. Ega meil ei olnud ka midagi vastu hakata, sest järele olid jäänud naised lastega, mehed olid kes sõjaväes, kes vangilaagrites.  Pidime alluma. 1948. aastal pandi peale suured põllumajandusmaksud, 2000 rubla ringis, see oli suur raha. Kes astus kolhoosi, see ei pidanud maksma. Oli neid, kes ütlesid, et ei astu kolhoosi ja maksid maksu ära. Järgmisel aastal pandi peale topeltmaksud ja lõpuks ähvardati Siberisse saatmisega, lõpuks astusid kõik kolhoosi. Kolhoosi nimeks sai Oktoobri Koit.

Minu ema oli kolhoosis raamatupidaja. Kontor oli seal, kus mina praegu elan. Mina käisin jalgrattaga Haljalasse aruandeid toomas, olin jooksupoiss.

Kolhooside ühinemine on omaette lugu. Nõrgemad liideti tugevamate külge, nagu see ikka käib. Praegu on ju sama poliitika, et vallad ühineksid. Mida see annab? Mitte midagi. Ainult uusi töökohti juurde. Aga ääremaad võsastuvad.

Tänane Kisuvere

Kisuvere külas on elu olnud juba 1000 aastat tagasi. Seda on tõestanud arheoloogid, kes on Kisuverest leidnud erine-vaid esemeid. Praegu on Kisu-veres 20 majapidamist, paljud nendest on vaid suvitus-kohtadeks. Miks inimesed lähevad mujale elama? Üks pere läks näiteks Rakveresse, et saada toetust muusika-koolis õppimisel, Haljala vallas sellist võimalust ei ole.

Vendo Ellamaa ise on Kisuvere põliselanikest kõige vanem, samas sõnab ta lõbusalt, et on liiga noor, et mäletada.

Tööle käiakse nii Rakveresse, Haljalasse kui ka mujale. Kaks meest tegelevad põllu-majandusega, on FIE-d, Vendo ise tegeleb mesindusega, samuti FIE-na.

„Noored pered on väga perekesksed. Kui vanasti tehti talguid ja koristati ühiselt vilja, veeti sõnnikut ning tehti muid talutöid, siis nüüd hoitakse omaette.“ Vendo mäletab hästi, et kui ema küpsetas leiba, siis ikka viidi pool naabri-naisele ka. Ajad on muutunud. Ühistegevusest on puudus, aga lahendust Vendo pakkuda ei oska. „Kõik algab riigi poliitikast ja ühel inimesel seda suhtumist muuta ei ole võimalik,“ on ta kindel.  „Maaelu ilma läbikäimisteta ei ole õige maaelu.“

Vendo ise võtab aktiivselt osa Haljala kultuuriüritustest ning käib erinevatel loengutel, et ennast arendada ja eluga kursis hoida.

Hädasti oleks vaja tolmu-vaba teed. Korra seda vallast ka lubati, aga raha on see, mida ei ole. Muidu on Kisuvere soodsas asupaigas ja elu külas käib nagu igas teises.