Üks armas pidu
Kuna ma liitusin memmede tantsurühmaga, oli mul au seal osaleda.
Etendus haaras kohe kaasa, sest see oli nutikalt üles ehitatud. Meie ees istusid aktiivsed taidlejad Imaverest ja kaugemaltki. Algas kõik jaanuariga ja lõppes detsembriga. Jaanuaris puhusid külmad tuuled, kevadkuudel korjati ilusaid lilli, sügisel käidi metsas seeni korjamas. Oli nii laulu, kui luulet.
Vahepeal oli esinejaid lasteaiast ja koolist. Laste esinemine on alati tore ja siiras. Eriti läksid südamesse kaks päkapikku, kes seal trallitasid. Meie esinesime novembrikuu raames.
Peale eeskava astus rahva ette meie vallavanem Jüri, mälestades lahkunuid ja andes lootust sotsiaalmaja valmimisest. Ka parimad soovid jõuludeks ja uueks aastaks olid tal kaasas.
Esines ka Ada, kes rääkis vabatahtlike tööst ja sotsiaalhoolekandest muutuste tuultes.
Enne lõunasööki läks sabistamiseks. Taldrikute täitjaid ja lauale kandjaid oli palju, mina nende hulgas. Portsud olid ilmatu suured ja kõigil said kõhud ilusasti täis.
Aga siis tuli üllatus. Meile olid külla tulnud külalised Võisiku Hooldekodust. Nemad istusid samuti toolidele, kus olid olnud meie taidlejad. Nii nad sealt järgemööda ühe- ja kahekaupa esinema hakkasid. Laulud olid väga hästi valitud ja esinejad olid tõeliselt ilusate häältega. Mitu vahvat estraadinumbrit oli ka. Imavere naised olid teinud kõigile esinejatele väikesed kingikotid. Pisarad kippusid paljudele silmisse, kui Eveli neid kallistusega üle andis.
Oli üks lõpmata südamlik ja hingeminev pidu. Siinkohal suur- suur tänu Evelile ja teistele korraldajatele!
