Linn või vald?

2009. aasta septembris haldus- ja arengukomisjoni koosolekul otsustasime, et Järvakandi väärib linna staatust. Täna, masupäevil, mis on toonud kaasa sundpuhkused, palgakärped ja vallaasutuste lühendatud tööajad, ma nii enam ei arva.

Mulle oli täielikuks üllatuseks jõulueelsele vallavolikogule esitatud Mart Järviku eelnõuprojekt Järvakandile linna staatuse omistamise kohta. Kummaline oli eelnõus väide, et Järvakandi on alates 01.01.2011 linn. See oli tõeline Münchauseni sündroom (parun sohu vajununa tõstab end juustest haarates koos hobusega laukast välja), mis sai juriidilise vildakuse tõttu tagasi lükatud. Et viis volikogu liiget toetas Järvakandi linnaks nimetamist, siis otsustati eelnõuprojekt viia vastavusse Eesti Vabariigi seadusandlusega ja eelnõu lugeda volikogus esimeseks lugemiseks.

Siin rahvale teadmiseks – vallavolikogu saab ainult taotleda linna staatust. Raplamaa maavanem annab omapoolse hinnangu ja esitab taotluse regionaalministrile. Ja ka tema ei otsusta üksinda, vaid kooskõlastada tuleb EV Valitsusega.

Ma jään kodurahu nimel linna-küsimuses neutraalseks. Kuid väidan, et linna nimi ei too täna meile sisse ühtegi eurot. Loodetavasti kahju ka ei tee, ehk ainult linnaametnikele tööd valladokumentide ümbervormistamiseks ja uue linnapitsati tellimisega seotud kulud. Kui tulevikus toob linna nimi sisse investoreid ja töökohti, on see hea, kui aga uus reorganiseeritud põllumajandusministeerium (haldab ka regionaalministri töövaldkonda) pakub arendusprojekte ainult haldusüksustele, millel puudub linna staatus, siis on see Järvakandile kui linnale halb. Kindlasti küsin jaanipäevaeelsel volikogul, mitu investorit on Järvakandi linna raha paigutanud ja mitu töökohta loodud.

Meie tänane linnastumine ei mõjuta külade taasliitmise protsessi. Eeldatavalt tekkiv “linnriik” Järvakandi muutub külade tagastamisel vallaks, mille keskus on vallasisene linn Järvakandi. Minu mureprobleem ongi tegelikult Järvakandi valla kunagised külad. Mul on ka võlg esivanemate ees. Olen sündinud ja keskkooliea veetnud Eesti Vabariigi administratiivjaotuse alusel Harjumaal Rapla kihelkonnas Järvakandi vallas Ahekõnnu küla Männi-Mätiku talus. Minu suguvõsa kahe põlvkonna esindajad on olnud Järvakandi vallavanemad ja üks neist Jaan London, on Järvakandi ministeeriumikooli asutaja.

Sajandi alul oli lootus taastada osaliseltki kunagine Järvakandi vald. Tolleaegse siseministri Tarmo Looduse haldusreform nägi Järvakandi valda järgmiselt: liidetud olnuks Kaisma vald, Järvakandi vald, Kehtna valla Ahekõnnu, Nõlva ja Selja küla ning Raikküla vald kuni Koikse teeristini. Kahjuks korraldasid reformistid ja keskerakondlased 2002. aastal Toompeal „paleepöörde” ja kukutasid siseministri võimult. Haldusreformiga oli lõpp ja Järvakandi jäi ikka tagamaata. Arvan, et vaibumismärke näitav masu on ainult hoiatuseks rahvale, et ei tohi loobuda meile omasest maalähedasest eluviisist.

Tõusuperiood on taas ala nud. Meile on vaja tööd ja tagamaa külasid: Ahekõnnu,Nõlva ja Selja. Üha tugevamalt kostab ka EV Siseministeeriumi tasemel hääli, kes nimetavad Eestimaa haldusjaotuse suureks veaks eespool loetletud külade kuulumist Kehtna valla koosseisu ja sellega toetavad meie seisukohta. Külade taasühendamist Järvakandiga peavad õigeks ka Reformierakonna liikmed Kehtna Vallavolikogu esimees Karl Tamme ning meie piirkonna Riigikogu saadikud Katrin Karisma-Krumm, Kalle Pälling ja Harri Õunapuu. See on järvakandilastele rõõmusõnum, paljud meist on ju „kahepaiksed” – ühe jalaga Järvakandis, teisega külas.

2012. aastal täitub 600 aastat Ahekõnnu küla esmamainimisest kirjasõnas. Järvakandi asum paikneb täies ulatuses kunagise Ahekõnnu-Isakõnnu kaksikküla maadel. Põhjust on tähistada ja veel üks raamat kokku panna. Lõpetan teema Romain Rollandi sõnadega Colas Breugnoni suu läbi: „Elame veel!”