Külajutt: Reha võib talvel paanikat põhjustada
Et vanadus naljaasi pole ja reaalsusetaju kaotanuid ennegi hangest kangena leitud on, läks naabrivalve ärevile. Ühes ja teises kodus peeti plaani, kellele helistada või millises suunas kõndijat otsima minna tasuks.
Omavahel suheldes püüti selgusele jõuda, kust perest “talvine heinaline” pärit olla võiks, kas ta üksi või koos noorematega elab… Taskulambid olid valmis pandud ja päästemeeskond mõttes komplekteeritud.
Siis tuli aga “võrgustikku” signaal, et rehavedaja on ühe eramaja hooviteele sisse keeranud. Et sealne perenaine paljusid tunneb ja et tema telefoninumbergi teada oli, siis polnud midagi lihtsamat kui helistades ettevaatlikult pärida, ega talle veidrat külalist pole tulnud või ega ta oma õues kedagi ekslemas näe, reha kaasas.
“Rehaga kõndisin ma külavahel ise!” tuli naerune vastus. Selgus, et tühjaks saanud õllenõud peomajast koju tuues oli õllemeistril äpardus juhtunud — nõu kraan oli teel kuhugi pudenenud. Et sellise detaili puudumine teatavasti tarbeeseme tükkis täiega kasutuks muudab, oli mure suur ja hea nõu kallis. Aga eks katsu kilomeetrijagu koduteed pimeduses sentimeeterhaaval läbi kobada, lumi kah veel risuks. Nii tuligi hakkajal proual ratsionaliseerimismõte.
“No muidugi sain kätte!” vastas ta rahulolevalt pärimisele, kas lumerehitsemine ka tulemusi andis.
