Kuulge, imelikud loomaomanikud!

Mitte üldse ei tahaks nendest toredatest loomadest midagi halba kirjutada, aga te kohe ise teete kõik selleks, et oleks ikka ja jälle põhjust.

Võib juba peaaegu kella pealt aega võtta, millal kaks koera (üks siledam ja teine kräsu) Albus jalutamas käivad. Ja rada on neile ka justkui ette dikteeritud: ikka mööda jõge, siis lasteaia juurde (kuna nüüd neil juba pisike distants läbitud, tuleb kindlasti kõva häda peale ja hädast on vaja ometi lahti saada!) Siis kerge pilguheit kaugusse, ümberpöörd ja kodu poole tagasi. Tore, et meil on talv ja sajab lund ja kõik, mis neist maha jääb, mattub mingiks ajaks lume alla. Aga varsti on kevad, lumeke sulab ja oh seda rõõmu siis, mida kõike suur sula päevavalgele ei too. Ning loomulikult lapsed kardavad ringijooksvaid koeri ja täiskasvanud kardavad neid ka.

See on ikka nii, et loomapidaja tunned ära kõige paremini tema hoolitsusest loomade ja iseenda järgi, aga ka suhtumisest ümbruskonda. Küsige seda endalt mõnikord!?