“Pimedate ööde lood ja laulud” on toimunud juba teadmata arv kordi
Mõtleks — jälle saab küünlavalgel istuda, lugusid jutustada ning täiest hingest laulda! Ja ei pea põdema või piinlikkust tundma, sest me oleme kõik oma kiiksude ja veidrustega. Erilised. Natuke hullud. Võib-olla ka erinevate põhimõtete ning veendumustega. Aga me oleme MEIE.
Koolimaja uksest sisse astudes tekib kohe veidi kõhe tunne. Alumise korruse koridorid on alati judinaid tekitavad olnud. Pimedas seal kõndides tekivad külmavärinad ning kuklakarvad lähevad turri. Vaevalt et see küttesüsteemi viga on. Tüdrukud julgesid kohe öelda, et nemad seda alumist korrust kardavad, aga poisid olid esialgu loomulikult julged jänesed. Ainult, et kui oli vaja vetsu minna ning üksi pimedas kõndida, võeti millegipärast kampa ja mindi koos. Katsugu nad väita, et see oli selleks, et neil tualetis igav ei hakkaks.
Uskuge või mitte, aga pärast seda suurt euroremonti on Torma kool kuidagi… oma vaimu kaotamas. Loomulikult on tore ja uhke maja, ilus saal ja põrandasoojustusega WCd.
Aga kui muidu võis Jakobsoni täiesti selgelt TUNDA ja mõnel harval korral ka näha, siis nüüd on ta ilmselt tuhatnelja põgenenud või lihtsalt ehitusmöllu eest varjule tõmbunud. Ega ma isegi just eriti hea meelega ehitusplatsil elada tahaks. Kuid kes teab. Võibolla tuleb meie kooli vaim kunagi oma endisse elukohta tagasi…
Kuigi me oleme tavaliselt öö läbi üleval, ei tunne vähemalt mina küll mingit väsimust, mis sest, et raske koolinädal on selja taga ning uneaega on veidi napilt jagunud. Positiivne energia, mis toredate inimestega aega veetes end lihtsalt kehasse laeb, korvab kõik magamata tunnid ning negatiivsed sündmused.
Ja no kui te oleksite kuulnud, kuidas kamp kokkukõlavaid noori rõkkas: “Igaühe hinges on revolutsioon, lase südamel rääkida!” See oli nii võimas ja nii kaunis, et jäin vahepeal vait ning lihtsalt nautisin.
Oleme vist tõesti veidike kunstnikuhingega või veidrad või… tont seda teab, mis me oleme!
Aga enamuse inimeste jaoks tunduks hommikuni koolimajas mingi hullu seltskonnaga aega veeta ilmselt üsna totter idee. See on HEA idee, seda päris kindlasti.
Aitäh Üllele, kes annab meile võimaluse koos olla, naerda sõna otseses mõttes julmade olukordade üle ning olla meie ise. Sellised väikesed asjad liidavad meie niigi ühtset peret veelgi.
