Veljo Kalm rajas Vaiatusse muuseumitoa
Toa rajaja ja peremees Veljo Kalm jagab külastajatega siirast rõõmu siinsetest esemetest, fotodest ja trükistest, mis möödanikuradadele viivad.
Veljo Kalm töötas majandis autojuhina ja selle töö algust meenutab muuseumis aastakümnete tagune foto, kus noor mees seisab veoauto Molotov kõrval. Nüüdseks on Kalm pensionil ja kui paar aastat tagasi Vaiatu rahvamaja renoveeriti, otsustas ta sinna muuseumitoa rajada. “Öeldakse, et pensionieas tulevad igasugused inspiratsioonid peale ja tekib tahtmine veel midagi ära teha. Küllap nii sai alguse ka minu idee rahvamajja muuseum sisustada. Eks tõuget andis aga seegi, et olen juba mitmendat põlve vaiatulane, siin on sündinud mu isa, vanaisa ja ka vanavanaisa. Üks sõber, endine Vaiatu mees ja praegune elvalane, kutsus sellesse linna mindki. Aga mis ma võõrasse kohta lähen, kui mu juured on kodukülas.”
Vaiatu kaugemast minevikust rääkides näitab Veljo Kalm fotosid ja ürikuid mõisaaegadest. “Mõis on mälestustes, kuid mõisa park on seni alles. Näete, sellel fotol on mõisniku koera haud. Paljud muuseumikülastajad imestavad, et mõisnik koerale sedavõrd esindusliku haua tegi. Ühel pildil, mis tehtud eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel, näeb aga Vaiatu sillast läbi kukkunud Jõgeva-Mustvee bussi. Kui see äpardus juhtus, tegi buss parajasti tellimussõitu Sadala inimestele, kes Maarja-Magdaleenasse pulma sõitsid. Mitmed fotod pakkusid tõsist huvi ka hiljuti muuseumis käinud pärandkultuuri uurijale, kes järgmine kord tulles nende arvutisse jäädvustamiseks skänneri kaasa võtta lubas.”
Hea ja aval suhtlemisoskus ja soov kaasinimestegi juttu kuulata on võimaldanud Kalmul muuseumi mitmeid huvitavaid eksponaate saada.
“Mul on kontakt viimase mõisniku pojapojaga, kes saatiski Vaiatusse kunagised mõisadokumendid. Sadala kandist annetati aga muuseumi kindad ja jalanõud, mis olid Eestimaale kaasa toodud Siberist, kus küüditatutel tuli ränkrasket metsatööd teha.”
Vaiatu muuseumitoas on ka ligi poolsada trükist Eesti esimesest iseseisvusperioodist, samuti aga 1951. aastal ilmunud ajaleht Torma Stahhaanovlane, majandi laualehed, mida ka joonistuste ja karikatuuridega illustreeriti, esimesed Torma Valla Teataja numbrid ja Torma albumid.
“Lugemist jätkub siin kauaks-kauaks ja tegelikult pole ka veel ise kõigega tutvuda jõudnud,” ütleb Veljo Kalm. Koduloolasena on ta kokku kogunud ja vaatamiseks pannud Torma vallas eelmisel aastal toimunud kultuuri- ja spordisündmuste kuulutused.
“Needki on juba tänaseks ajalooks saanud. Ja järgmisel aastal saab muuseumis vaadata kuulutusi tänavustest sündmustest.”
Veljo Kalm hoiab muuseumis ka ühte oma lõõtspillidest, millel ta jutuajamise vahepeal paar pala mängib. “Esimese lõõtsa ostsin viienda klassi poisina majandis teenitud raha eest. Kui Pärnus ekskursioonil olime, läksin kohe pillipoodi ja valisin muusikariista välja, räägib Kalm ja näitab ka rohkem kui poolesaja aasta vanust raadiot, mille ta loodab mängima saada oma sõbra, Vaiatus elava elektriku ja osava meistrimehe Sergei abiga. “Sergei tegi muuseumitoas ka remondi- ja ehitustööd,” lisab Veljo.
Oma hobisid tutvustades räägib Veljo Kalm ka filmimisest. Ta on jäädvustanud Vaiatus ja teisteski Torma valla paikades toimunud sündmusi, aga ka oma perekonnakroonikat. Lapselapsi on ta kaameraga jäädvustanud alates esimestest elupäevadest kuni gümnaasiumi lõpetamiseni.
“Kõige hingekosutavam harrastus on mulle aga siiski muuseumi korras hoidmine ja täiendamine. Kui keegi soovib ekspositsiooni midagi täienduseks anda, siis olen talle väga tänulik. Muuseumi on alati oodatud külastajad, kuid eelnevalt on tarvis aeg kokku leppida.
Juttu jätkub siin aga mitmeks tunniks,” ütleb Veljo Kalm, keda Torma Vallavolikogu otsustas Torma valla aurahaga tunnustada.
