Meenutusi möödunud sajandi koolielust Võhmas
Koolimajas on palju muutunud: rekonstrueeritud on algklasside ruumid, arvutiklass, rajatud on õpilaskodu. 2009. aasta lõpus valmis uus spordikompleks ning käimas on staadioni ehitustööd.
Kooli aastapäeva ürituste ühe osana oli ka kogu koolipere jalutuskäik endiste koolihoonete asukohtadesse. Tahan lisada mitme endise õpilase ja inspektori mälestusi Võhma eelmise sajandi koolielust.
Aastal 1900 õppisid Võhma küla lapsed (8 poissi ja 10 tüdrukut) koolmeister Jaan Säre käe all 1888. aastal ehitatud rehielamu ühes toas. Selles majas õpiti kuni 1911. aastani. Kuna Soomeverre asutati 1909. aastal põlenud koolimaja asemele 1910. aastal Soomevere 1. Kl. Ministeeriumikool, siis Võhma lapsed pidid hakkama Soomeveres koolis käima.
Elmar Kalmann meenutab: „Pool aastat sai ainult Võhma koolimajas käia ja Soomeveres oli valmis saanud uus kahekordne koolimaja ja kool viidi sinna üle. Koolimaja ülemisel korrusel oli kaks ruumi – üks poeglastele ja teine tütarlastele – neile õpilastele, kes olid kaugemalt ja ööbisid koolimajas. Teeolud olid halvad, kevadel ja sügisel oli raske väikse jalaga läbi saada, talvel aga lumi ja külm. Seetõttu mina ja õde Amanda ööbisime koolimajas ja kooliteenija valmistas meile toitu. Nädala lõpul tuli keegi kodustest meile hobusega järgi.”
Niisuguse olukorraga ei olnud rahul Võhma lapsevanemad. Energilise asjaajamise tulemusena avatigi riigi poolt Tallinna tänaval rätsepmeister Piiri majas 1913. aasta sügisel 4-kl algkool – Võhma kroonualgkool. Algkooli juhatajaks sai Tartu Pedagoogilises Seminaris õppinud Peeter Pratka. Maja ei olnud koolimajaks ehitatud, seepärast kooliruumid kitsad – ainult üks klassituba. Õpetada tuli kahes vahetuses – üks liitklass hommikupoolikul, teine õhtupoolikul. Maja oli renditud 1. augustini 1919 – 200 rubla aastas. 1917. aastal õppis koolis 72 õpilast (31 poissi ja 41 tüdrukut). Kooli õppevahenditest olulisemad olid: gloobus, suur tahvel, klassi arvelaud, telluurium, vene mõõtude tabel, 8 seinakaarti ja mitmeid kollektsioone õppetöö näitlikustamiseks.
Võhmalaste koolimured leidsid kajastamist ka ajakirjanduses. 22. augustil 1919 kirjutas ajaleht Vaba Maa: „ Kohalikul rahvakoolil, mis juba mitu aastat kitsas erakorteris kiratsenud, oli lootus eeltuleval aastal lahedamates tingimistes üle elada. Nimelt lubati alevis asuv kroonukõrts, mis hilja ehitatud ja milles avarad ruumid valitsuse poolt maakonnavalitsusele nimetatud kooli jaoks. Väikese remondi järele oleks võinud kool uutes ruumides viienda jao juurde asutada. Edaspidi saaks aga mõnesuguste ümberehituste läbi hoonest ilus avar koolimaja.”
Tegelikult koliski kool 1919. aastal uude majja, mis oli ehitatud kõrtsiks. Hoone asus Tartu tänava ääres seltsimaja kõrval. Kooli ülalpidamiskulud kandis Kõo vald. 1910-ndal aastal ehitatud ühekordses puumajas oli kooli vajadusteks juba kaks klassiruumi – kool sai töötada ühes vahetuses. Koolijuhataja K. Saare hinnangul olid klassitoad siiski pimedad ja külmad, sest maja vooderdamata, toad krohvimata – ei pidanud tuult.
Järgnevatel aastatel avati koolis ka 5. ja 6. klass, seega oli Võhma kool kujunenud 1922/23. kooliaastal 180 õpilasega kõige suuremaks maakonna kulul ülalpeetavaks algkooliks.
Millised on aga koolinõuniku mälestused, kuidas nemad Võhma kooli hindasid?
Viljandi II jaoskonna koolinõunik M. Raud meenutab: „…Meil tuli revideerida õhtusi klasse, 3-ndat ja 4-ndat. Kool kuulus keskpäraste hulka, aga selle õpetajad olid just seda tüüpi, keda Mikkelsaar (haridusnõunik) ei sallinud – unised ja apaatsed. Saime järgmise korralduse: peame läbi revideerima kõik tunnid, viibides igaühes terve tunni. Alajaotus oli järgmine: õpetaja töötab klassiga 20 minutit, siis võtan 20 minutiks enda kätte mina ja viimased 10 minutit käsitleb ainet Roots (Viljandi I jsk koolinõunik). Koolitöö arvustamisel kõnelen enne mina, siis Roots, kuna lõppotsustena enda kätte jääb. Tundidest kartsin ma laulmist, mida ma sugugi ei oska ja saksa keelt, mille kõnekeeles ma hästi kodus ei olnud. Õnneks ei olnud tolle päeva kavas laulmist, saksa keel aga oli ja sinna meid Mikkelsaar juhtiski. Asi läks siiski libedasti. Õpetaja käsitles ainet nii puiselt, et impulsiivne Mikkelsaar välja ei kannatanud, vaid juba kümne minuti pärast tunni enda kätte võttis ja selle lõpuni viis. Mõlemad õpetajad olid nii loiud, et neid ei teinud erguks isegi ministriabi juuresolek. Mõlemad olid ka tundide vastu ette valmistamata.
See ilmnes eriti eesti keele tunnis, kus käsitlusel olid mõistatused ja vanasõnad. Õpetaja tegi lihtsalt – laskis lugeda vanasõnu üksteise järel, ilma et ühtki neist oleks seletanud. Samuti käsitles ta ka mõistatusi. Kui pärast tunde olime teinud hr Rootsiga arvustused, lausus Mikkelsaar õpetajaile: „Olete nüüd küllalt saanud, tänaseks jätkub!” Pärast koolist lahkumist ütlesin talle: „Oskasite ka revideerimiseks paraja kooli välja valida!” Mikkelsaar naeratas: „Nurisemiseks ei ole põhjust, otse vastupidi – taevas oli teile täna armuline: mis viga nõrka kooli arvustada! Hea või rahuldava kooli analüüsimine on märksa raskem.””
Alates 1923/24. õppeaastast kuni 1944/45 töötas Võhma kool jälle neljaklassilisena. Uus koolimaja Üleallikale ehitati aastal 1936, kahjuks praegu see laguneb.
Artiklis on kasutatud mälestusi, milliseid on kirjutanud Elmar Kalme, Märt Raud, Malle Ladvas ning Haridusministeeriumi fondi ERA-s ja Eesti ajalooarhiivis talletatavaid koolide materjale.