Kaasiku maja lugu
Tahan rääkida oma maja, minu isa Gustav Kaasiku ehitatud maja ja seal elanud inimeste lood, nii palju, kui mulle teada on ja neid mäletan.
Minu isa, Gustav Kaasik tuli Haljala Algkooli õpetajaks-juhatajaks 1918. aastal Kavastust. Ta sai õpetaja koha rahva valikul.
G. Kaasik oli Haljalas juba tuntud, sest ta esines siin sageli pidudel tema poolt juhitud pasunakoori, laulukoori ja näiteringiga.
G. Kaasiku pere asus elama Võle teemajja, mida nad rentisid, teemaja pidajateks olid abikaasa Alide ja abikaasa õde Leida.
1922. aastal tehti koolimajale juurdeehitus. Gustavi pere kolis sinna elama kahetoalisse korterisse.
Koolimajas elamine oli suurele perele kitsas.
Kohalik kingsepp Lantov pakkus Gustavile oma maja platsi maja ehitamiseks. Lantovile maksti selle eest nõutud raha, siis selgus, et Lantovil ei olegi maja kohta ja ta lubas saadud raha eest Gustavi pereliikmete „kottasid“ parandada.
Siis pakkus kohalik apteeker Jaan Pihu Gustavile oma väljaostetud majaplatsi.
Sel ajal asus apteek Tallinna mnt. 2 majas, samas elas ka J. Pihu pere.
Jõuti kokkuleppele, et lisaks oma elamisele ehitab G. Kaasik ka Pihule apteegi ja elukorteri sama maja juurdeehitusena, need on endise Kalevi poe ruumid Võsu mnt. 7a.
Valgejõe kõrtsi lammutatud palkidest ehitatigi maja pangalaenu abil.
1925. a. kolis G Kaasiku pere uude majja elama. Peres oli 8 inimest – Gustav abikaasa Alidega, Alide vanemad Leena ja Tõnis Trellid (pärit Kolgast), 3 last Erich, Hilja, Aino ja Alide õde.
Maja krunt ulatus praeguse Grossi kaupluseni ühelt poolt ja Laose majani teiselt.
Oli külm lumerohke talv, esimesel sissekolitud aastal suri vanaema.
Kuna nõuded õpetajate kutseoskustele karmistusid, nõuti vene keele oskust, seminari kutsetunnistust, millised Gustav Kaasikul puudusid, viidi G. Kaasik üle Vanamõisa kooli õpetajaks. Tal oli Liiguste ministeeriumikooli tunnistus.
Aino esimene mälestus majast on apteegi poole ehitusest. Seal olid sügavad keldriaugud, kus lastele meeldis mängida. Kui aga keegi lastest hüüdis „mustlased tulevad“, põgenesid mängukaaslased kes kuhu sai, jättes kõigest hingest röökiva Aino keldriauku kuni ema ta sealt päästis.
Maja apteegi osa valmimisega läheb ka maja lugu kaheks, G. Kaasiku maja osa lugu ja apteegi lugu.
Nii ma selle räägingi.
Esiteks isa maja.
Vastavalt maja üürnike vajadustele tehti talle mitmeid juurdeehitusi ja nii kujunes maja üsna sopiliseks. Ta laienes meekärjena ja üürnikud vahetusid järjest.
1926. a. jaanuaris tuli majale juurdeehitatud korterisse elama kaupmees Jaan Kiin perega, abikaasa Marta, tütre Nadežda (hilisem Osvald Toominga abikaasa) ja poja Konstantiniga, kes hiljem töötas loomaarstina.
Pere oli opteerunud Venemaalt ja nad olid seni elanud tisler Juhan Vespani majas, Võsu mnt. 6, samas asus ka nende pood. Pood ja elamine olid väikesed ja nii nad tulidki elama Gustavi majja ja avasid siin ka poe.
Hiljem ostis Jaan Kiin Uukivi maja Võsu mnt. 2 koos seal asunud poega. Uukivi oli pärandanud oma maja ja kaupluse teenija Almale. Teenija abiellus Kavastu kaupmehe Reinebergiga ja kolis Kavastusse, nii läks maja müüki.
Ainult lühikest aega oli Gustavi maja korter tühi kuni siia asus elama fotograaf Voosel abikaasa ja kahe lapse, Laine ja Kaljuga.
Voosel tuli Haljalasse Kadrinast, oli seal olnud kaupmees, läks aga pankrotti.
Haljalas tabas teda tööpuudus ja ta hakkas salapiiritust vedama. Voosel jäi piirivalvele vahele, ta vangistati, viidi Rakvere vanglasse. Varandus kirjutati üles (konfiskeeriti). Kaasikutele jäid nad üüriraha võlgu.
Abikaasa koos lastega läks elama vanemate juurde Rakkesse.
Seejärel 1932. a. tuli Kaasikute juurde elama Johannes Klein, fotograaf Simunast abikaasa Anna ja laste Leonhardi (Kaljuvee) ja Helenega.
Johannes ehitas maja külge fotoateljee (Võsu poole, vitriiniga tänava poole). Ta tegi fotosid kodudes, koolis, leerilastest. Tegutses ka juuksurina.
1933. a. lahkus pere majast, kolis Laane majja (Tallina mnt 2), kuna Johannes läks vastuollu G. Kaasikuga. Põhjuseks oli, et Leohnard kurameeris Gustavi tütre Hiljaga, kellel oli aga juba pikka aega peigmees olemas.
Laane majale tegi Klein juurdeehituse ateljee jaoks. Kleini abikaasa suri selles majas.
Leonhard sai valla käskjalaks ja korteri vallamajja. Johannese tütar oli abiellunud, elas eraldi.
Peale abikaasa surma hakkas Johannes elama peenmehaaniku Umingu naisega, kasvatas ka viimase tütart. Nende elukohaks sai Rakvere.
1934. aastal tulid Kaasiku majja elama Osvald ja Linda Päia poja Üloga. Teine poeg Toomas sündis juba G. Kaasiku majas elades.
Osvald Päia oli Lambassaares asunud Johannes Auriku siirupivabriku osanik.
Nad elasid Gustavi majas 1937. aastani kuni siirupivabrik lõpetas tegevuse.
1936. aastal suri Gustav Kaasik tuberkuloosi.
1925-1936 toimusid Haljala meeskoori, pasunakoori, näitemängu proovid talviti, kui Tuletõrje Seltsi maja oli külm, Gustav Kaasiku korteris. Õhtuti kogunesid külanoored siia ajaviiteks pille mängima ja laulma. Kaasiku juures käis ka rohkelt abivajajaid, nad said abi palvekirjade ja lepingute koostamisel.
Gustav Kaasik oli ka laste ristijaks Haljala kodudes ja matusetalituste läbiviijaks. Ta tegi seda kõike tasuta ja oli väga lugupeetud inimene Haljalas. Tema õpetajatöö oli lõppenud 1927. aastal ja kui 1932. aastal müüdi kirikumõisa maid, ostis Gustav Kaasik järelmaksuga 40 ha maad ja temast sai talupidaja.
1936. aastal suri minu isa Gustav Kaasik tuberkuloosi. Tema matused kujunesid väga ja väga rahvarohkeks. Matuserongkäik ulatus kirikust surnuaiani. Mängis neli pasunakoori Kaasiku enda loodud muusikat (neli leinamarssi jt.). Kirstu ees kanti patjadel tema teenetemärke, üks neist oli talle omistatud 1932. aastal Tuletõrje Seltsi 40. aastapäeva puhul, kuna ta oli olnud Tuletõrje Seltsi esimees. See oli rinnas kantav kuldrist.
Majja jäime elama mina, minu ema, õde Hilja ja vend Erich. 1938. aastal suri ka vend Erich 28 aasta vanuselt tuberkuloosi. Töötegijateks jäime meie õe Hiljaga, ema oli rohkem kodune. 1940. aasta jõulukuul abiellus Hilja Karl Keskkülaga Männiku külast ja nad asusid elama meie majja.
1941. aastal läksin elama Tallinna, elasin isa sugulaste juures ja töötasin Marati vabrikus siidipoolijana. Sõja algusega juunis 1941. aastal lõppes minu Tallinnas elamise periood. 1942. aasta suvel läks õde Hilja koos mehega elama mehe vanematekoju Männiku külla. Meie emaga jäime nüüd talupidajateks. 1949. aastal ema suri ja kogu majapidamine langes minu õlgadele. Maa läks kolhoosi omandisse, mina aga töötasin palgalise töölisena kolhoosis mitmetel ametikohtadel – raamatukogus, külanõukogu sekretärina, laohoidjana, arvepidajana.
Järgmine üürnik Gustav Kaasiku majas oli Aksel Vanda – poissmees, kes tegi puusärke. Tisler Vespan oli selleks ajaks juba vana ja tööst loobunud. 1940. aastal abiellus Aksel Helmi Bambergiga Tatruselt ja ehitas maja Kooli tänavale, mis aga sai sõja ajal venelaste poolt Kundast tulistatud leekkuulidega tabamuse ja põles maha. Sama rünnaku tagajärjel hävisid Haljalas veel mitmed majad. Aksel ehitas samasse kohta Kooli tänavas uue maja Lihulõpest ostetud majapalkidest.
1940. aasta sügisel kolis Gustav Kaasiku majja kohalik miilits Elmar Andresen abikaasa Leidaga. 1941. aastal läksid nad elama Mihklepa majja (Võsu mnt. 16) Elmari õe Ilse ja ema Johanna juurde. Sealt evakueerusid nad koos õega Venemaale. Gustavi maja korterisse kolis Tarbijate Ühisuse kontor, olles siin sakslaste tulekuni 6. augustil 1941.a. Seejärel kontor likvideeriti, kuid kauplus jäi.
Järgmiseks üürnikuks sai Roman Rannu koos abikaasa Linda (neiuna Teinbas) ja tütar Margega, poeg Vello sündis perre siin elamise ajal ja ristiti meie majas. Roman tegeles teede korrashoiuga. Rannud elasid meie majas umbes aasta ja läksid siit elama Linda surnud võõrasisa Aleksander Lillepea talusse Männiku külas, kus elas Linda ema Marie.
Seejärel tuli korterisse kaupmees Krusenberg abikaasa, tütre kolme tütretütrega – Dorise, Monika ja Piaga. Tütar oli hea laulja, sopran. Oli haritud pere, kõik oskasid saksa keelt.
1942-1943. aastal õppisin naiskutsekoolis Rakveres (see maja sai pommitabamuse ja hävis sõjas). Õppisin käsitööd. Tähnilise soetõve epideemia tõttu suleti kool ajutiselt. Jätkasin õpinguid Mõdrikul, samal ajal sain Haljala vallast kutse minna metsatöödele. Õppimise tõttu ei järginud ma aga kutset ja hiljem määrati mulle seetõttu 200-riigimargane trahv.
1944. aastal kolis Gustav Kaasiku majja kohaliku Saksa sõjaväeosa köök, mis ehitati sahvrisse. Köögis valmistati süüa Saksa sõjaväelastele, kes siin käisid söömas oma katelokkidega, sõid ka mõned eraisikud, nagu Krusenbergide pere ja noor Pärja Ese, kes töötas sõjaväe kontoris, mis asus ühes minu toas. Köögi abitöölisteks olid Venemaalt evakueeritud naised, kes elasid üle tee asuvas endises Idavere mõisa moonamajas (see on nüüdseks hävinud). Saksa sõjaväelased olid heatujulised, viisakad, vahel tegid köögis ka suupillimuusikat. Sõjaväelastele olid ehitatud barakid kiriku kõrval olevale maa-alale.
Samal ajal töötas Haljalas ka Saksa sõjaväe leivatehas ehk Bäckerei, mis asus Haljala seltsimajas. Leivatööstusesse olid kamandatud tööle kohalikud vanad naised. Tehase ülemusele Packmeistrile aga ei meeldinud, et tööl on vanad naised ja vallamajas püstoliga ähvardades nõudis ta, et tööle saadetaks noored naised. Nii sattusin ka mina leivatööstusesse tööle. Töö toimus kolmes vahetuses ööpäevaringselt. Leiba küpsetati kahes ratastel ahjus, mis asusid väljaspool maja, akende kohal.
Vene sõjavangid tegid tehase jaoks puid ja kütsid ahje. Leiba valmistati suurtes kogustes. Saia tehti ainult pühapäeviti. Leivad lükati ahju pikkadelt laudadelt, milliseid naised kandsid õlal. Leivad olid kaetud peene saepuruga, et nad üksteise külge ei kleepuks.
1. mail 1944.a. oli leivatehases pidu. Suured lauad olid kaetud kookide ja muude pagaritoodetega. Oli muusika, laulud, müüdi loteriipileteid. Leivatehas tegutses seltsimajas 1944. aasta märtsist septembrini.
Kirikumõisas asusid sõja ajal pidevalt mereväelased (Saksa Marined ja hiljem Vene madrused).
Septembris 1944 lahkusid sakslased Haljalast. Algas põgenemiste aeg. Põgeneti sissetungiva Punaarmee eest. Krusenbergid läksid Võlesse võõraste juurde, kus oli ka teisi põgenikke. Minu ema läks Männiku külasse tütre juurde, kes septembris oli sünnitanud poja, sealt mindi koos Varangule, kus oli samuti palju põgenikke.
Mina kavatsesin Saksamaale põgeneda. Koos Elsi Lillaka õe Õie Viigimetsaga Haljalast läksime Kuusalusse. Sinna pidi jõudma ka Haljala tuletõrje masin paari Haljala tüdrukuga. Hommikul selgus, et masin on Raasikul. Läksime läbi metsa jalgsi Raasiku poole, jõudsime suurele teele ja saime seal põgeneva eesti vabatahtliku sõduri hobusevankrile. Raasikul selgus, et nii tüdrukud kui laevad on juba lahkunud ja vabatahtlik viis meid Järva-Madisel oma vanemate tallu Põrgupõhjale. Olime kaks nädalat kohapeal, aitasime pererahval kartuleid noppida. Koos mitmete erariides sõjaväelastega tulime koju tagasi, kõndides 30 km mööda raudteed, kusjuures seltskond vähenes pidevalt kodukanti jõudnud meeste lahkumise tõttu. Oli õnn, et me venelasi ei kohanud oma teel.
Ema oli juba kodus. Toad olid asjadest pea täielikult tühjaks tehtud, kogu majakraam – potid, pannid, lauanõud, riided, isegi pesukausid –, kõik oli ära viidud. Ka väärtuslikum kraam, nagu laearmatuur, isa aurist, kirjutuslaua garnituur, toolid, kohvrid asjadega, kirjutuslaua sahtlid olid põrandale laiali visatud, asjade otsas oli magatud. Äraviijateks olid siia evakueeritud „petšorad“ ja äraviimiseks kasutati varastatud hobuseid, vankreid, mindi Venemaale tagasi. Mõned asjad, näiteks toolid, mis olid kohalike poolt ära viidud, toodi siiski tagasi.
Seejärel asus meie majja elama perekond Viigimets – isa Juhan, ema Alide, lapsed Leida, Laine, Maimu, Õie, Elsi, Vilve, Illu. Nad elasid siin 1944-1949 ja läksid siit Idaveresse tühja majja, nende maad olid Idaveres.
Nende asemele tuli kolhoosi „Üksmeel“ kontor, hiljem „Kungla“ kolhoosi (kui Idavere ühines Haljalaga) ja veel hiljem Haljala kolhoosi keskus. Kontor oli siin 1949-1961, misjärel viidi üle köstrimajja, kus peale vana vallamaja mahapõlemist 1941.a. asusid vallamaja, raamatukogu, rahvamaja, näidati kino ja oli ka väiksemate pidude pidamise koht. Suuremad peod peeti Varangul või Kavastus. Tihti tuldi nendelt pidudelt jalgsi koju, talvel läbi lume.
1960. aastatel asus Viru Tarbijate Kooperatiivi teine kauplus Aino majas Varekute korteri kõrval, müüjaks oli seal Leena Lüüs. Peale kaupluse sulgemist mõne aasta pärast asus nende ruumidesse Viru Pagari saiapood. Seal müüdi ka kohvi. Kohvitamiseks olid siseruumid ja ehitati ka lahtine terrass päevavarjudega. Peale pagaripoe sulgemist sai nendes ruumides korteri paariks aastaks Mihhail Altõnov, kes läks siit elama Võipere koolimajja (kool oli suletud). Praegu toimub selles ruumis kiriku poolt riiete heategevusmüük.
1962. aastal asus senisesse kontoriruumi elama teemeister Karl Varek koos poja Toomase ja elukaaslase Aliide Pruuliga. Nad elasid siin 13 aastat, kuni Toomas sai Kullaaru sovhoosi direktoriks ja sai ka korteri Karlile ja Aliidele Kullaaru aiandi kõrvale ehitatud majja.
1975-1980 elas korteris Tõnu Paju abikaasa Sirjega. Siin olles sündisid neil lapsed Terje ja Tuuli. 1980-85 oli korteris perekond Kõrgjärv (Hohensee) – Silja Päri isa ja ema, kes aitasid hoida lapselapsi Katrinit ja Annikat. 1985-1987 olid üürilisteks August ja Leida Tinnuri tütre Eha poja Kaimur Keskkülaga, kes oli sel ajal 12 aastane. Nad tulid siia Idaverest. 1987. aastast tänaseni on majas üüriliseks Zinaida Rinno, kes töötas Haljalas põllutöölisena, praegu on pensionär.
Alates 1949. Aastast peale ema surma jagasin kahetoalist korterit kaasüürilistega. Nendeks olid Aino Sepp valla maksuinspektor, Linda Jaanmaa zootehnika mitmes kolhoosis. 1954. Aastats tuli kaasüüriliseks Mulje Steinberk Järvamaalt, kes hakkas Haljalas tööle ämmaemandana Olga Vespani järglasena. Mulje oli soovitud pruut ja minia mitmetes peredes. Kui Mulje abiellus Meinhard Harmipaigaga Haljala elektrivõrgu töötajaga, tuli ka abikaasa Aino korterisse elama. Peale abielu lahutust läks Mulje elama Väike-Maarjasse.
Ja nüüd räägiksin apteeker Pihule ehitatud juurdeehituse ja tema elanike loo. Jaan Pihu ostis omale uue ehitusplatsi (Võsu mnt. 4) ja ehitas sinna uhke kahekordse plekk-katusega maja, milles asusid nii apteek kui Pihu korter. Apteek tegutses seal pidevalt kuni 2004. aastani. 1930. aastast elas pere selles suures majas, Jaan Pihu pojad Egon ja Olav olid sündinud aga Kaasiku majas oleku ajal. Jaan Pihul oli esimene raadio Haljalas. Meid kutsuti õega tihti Feliks Moori lastesaateid kuulama.
Endistesse apteegiruumidesse Kaasiku majas asus Haljala Kaubatarvitajate Ühisuse kauplus. Ühisus oli asutatud Gustav Kaasiku poolt, kes selleks rahva kokku kutsus. Kaupluse juhatajaks sai Priit Schwarzberg (eestistatult Saluveer) Kadrinast abikaasa Klaraga, kes oli koolitatud soproni häälega ja esines solistina pidudel ja kirikus. Lapsi neil ei olnud. 1932. aastal tehti poeruumidele juurdeehitus ja samal aastal müüs Gustav Kaasik selle majaosa Schwarzbergile. 1941. aastal Saluveer arreteeriti venelaste poolt, saadeti Siberisse, ta ei tulnudki sealt tagasi. Maja riigistati. Abikaasa jäeti majja elama, ta töötas poes müüjana. Minu tunnistuse peale, et kauplus ei kuulunud Saluveeridele, maja tagastati. Proua ei soovinud aga siin elada ja läks Tartusse.
Kauplus püsis siin edasi Viru Tarbijate Kooperatiivi kauplusena. 1990. aastal ostis maja Kalev Kivipalu, kes peaaegu kohe müüs selle edasi OÜ Lektusele Tapalt. Kauplus suleti 2009. aastal. Praegu on ta müügis.
Haljala aukodaniku Aino Kaasiku jutustuse pani kirja Ellen Tõevere, kes siinjuures vabandab kirjutises esinenud ebatäpsuste pärast. Lugeda õigeks: Gustav Kaasik valdas vene keelt väga hästi ning Gustav Kaasik rentis riigistatud kirikumõisa maad 8,32ha.
_________________________
Antud materjal on avaldatud valikuliselt Aino jutustuse järgi. Täielik materjal asub Haljala kodulootoas.
