Hans Äärma – meie unustamatu sõber
Kuna tähistasime ka sõbrapäeva, siis süütasime laudadel südamekujulised küünlad ja kutsusime Hansu mõtteliselt olema koos meiega. Suurele ekraanile oli projitseeritud pilt Hansust, kes sealt meid oma kavala pilguga jälgis.
Sõprade, kolleegide ja pereliikmete mälestuste kaudu avaneski Hansu lugu.
Hans oli sündinud kultuuritöötajaks. Tema muusika- ja kunstianne ning organiseerimisoskus avaldusid juba kooliajal. Tolleaegseid meenutusi komsomoliajast ja seinalehe Ibis toimetamisest, näitemängudest ja agitbrigaadidest jagasid koolikaaslased ja kultuuritegijad Helgi Randla ning Arvi Lepp.
Hans oli nooruses ka oodatud pillimees tantsuõhtutel. Kuigi ta polnud muusikat õppinud, mängis ta hästi akordionit. Rahva-ja pillimees Ants Sepp rääkis tegemistest orkestrites Täheke ja Rütm. Koosviibijatel tegi südame soojaks, kui Ants akordioni saatel sõber Hansule laulu „Kas mäletad üht taati ...” pühendas.
Tantsuorkestri Sicana (1964–1982) aastatel olid Hansu osaks löökpillid ja sõnalised vahepalad (Jõhvika ning Äärma estraad) ning ka pulmavanemaks olemine. Ansambli Sicana tegevus oli väga edukas – Eestimaa sai läbi sõidetud ja televisiooniski esinetud. Restoranipidudele tulid inimesed lausa oma toolidega, et ära mahtuda. Sellest ansamblist sai alguse laulja Ardo Juhkovi tähelend. Ardo, Hansu väga hea sõber, esitas ka sel olemisel paar mõnusa rütmiga džässilikku laulu.
Kuid Hans tegi ka põhitööd. Oli kombinaadis Järvakandi Tehased komsomolijuht, tsiviilkaitseinsener ja aü-komitee esimees. Tõenäoliselt aitas just kultuuriga tegelemine vastutusrikastel kohtadel vastu pidada.
1990. aastast lisandus kultuurielu juhtimine uues kultuurihoones, mida ta ise talgute korras ehitada aitas. Hans juhtis alevi kultuurielu 18 aastat. Selle aja jooksul vahetati mitu korda ka ametinimetusi: aü klubi juhataja, kultuurinõunik, rahvamaja juhataja.
Edasi said sõna Hansu kolleegid kultuurihallist.
Kunstiline juht Merike Re-go rääkis Järvakandi Päevade korraldamisest, mis eelkõige olid just rahvamaja õlule pandud. Endine kolleeg Rea Licht meenutas showkavasid, mida sai Hansu ideede abil ja tema kaaslöömisel uusaastaöö tantsupidudel ellu viidud.
Oma kohustusi täitis Hans alati hoolega – kas olles kooli vilistlasnõukogu esimees või siis piirkondliku mälumänguklubi eestvedaja koos Enno Alliksaarega. Hans aitas talgute korras kaasa klaasimuuseumi rajamisele ja tundis igati huvi muuseumi tegemiste vastu, ta aitas aleviraamatukogul iga kuu tuua kohale uusi raamatuid Raplast, aasta lõpul kehastus ta punase kuue ja valge habemega tegelaseks, kes tõi suurt elevust nii alevi- kui ka lasteaiarahvale.
Jutte Hansu tegemistest ilmestasid videod varasematest aastatest.
Hansu vitaalsus andis lootust pikale elueale, kuid kahjuks põles ta liiga ereda leegiga ja tervis ei pidanud vastu. Varjates oma haigust, lõi ta veel eelmistel Järvakandi päevadel aastal 2008 kaasa oma noorusaegse sõbra ja kodukandimehe, lavastaja Ivo Eensalu etenduses „Meil Jerwencantos”, kus ta kehastas suurepäraselt notarihärrat.
Viimastel aastatel käis Hans ringreisidel meesansambliga Viisitiim, kelle esituses talle ka mälestusõhtul paar laulu kõlas.
Lõpetuseks sobib meesansambli juhendaja Heldi Tageli kokkuvõttev iseloomustus Hansust: „Kuigi tema perekonnanimi kõlab kui ääremaa, oli ta siiski äärmiselt kohusetundlik ja ääretult abivalmis inimene, hea kuulaja ja huumorimees – inimene, kes jääb meie südametesse igavesti.”
