Jutustab Eino Puhilas:

Vene valitsuse algaastatel müüs riik rahvale riigilaenu obligatsioone. Seda nimetati vabatahtlikuks riigi toetamiseks.

Vabatahtlikult aga keegi raha käest ära ei tahtnud anda. Siis saatis valitsus maale agendid, kes tegid rahva hulgas selgitustööd. Nad käisid talust tallu koos külavolinikuga ja iga hinna eest tahtsid rahvale kaela määrida laenu obligatsioone.

Üks viieliikmeline pere, kes kõik olid vaimse puudega, agent selgitas pereisale, mis otstarbeks riik laenuraha kasutab. Koolide, haiglate ehitamiseks ja vaeslaste aitamiseks. Pereisa aga punnis vastu, kuna tal seda raha ei olnud olemas. Siis tuli kööki pereema, imik rinnaotsas. Ta tõstis seeliku üles, näe, mul pole endalgi pükse jalas, millega ma veel neid teisi lapsi toetan. Järgmisesse peresse läks agent sama jutuga. Pereisa keeldus obligatsioonide ostmisest ja ütles – kes lapsed tegi, küll see ka maksab

***

Üks viinalembene mees viis suure sea rümba kokkuostu. Külanaised uudistasid – millega sa seda siga söötsid, et see nii suureks kasvas ? Mees teatas, et see on lihtne – kui teen hunniku mina, sööb siga, kui teeb hunniku siga, söön mina…