Ärra olle rummal …
Nüüd on paras aeg ka aju teist poolt – kunst ja keeled – koormata. Sest oli ju emakeelepäev tulekul.
Meie kooli ajaloohuviline eesti keele õpetaja Merle Kiissa palus koduseid oma küsimustega piinata nende koolitee kohta ja küsida ehk on mõni huvitav kooliga seotud esegi teistele näitamiseks kaasa tuua. Vanade asjade väljaotsimine ja laste küsimustele vastamine andis lapsevanematele ja vanavanematele hea põhjuse oma kooliaega meenutada ja tänapäevaga võrrelda.
Toodud esemetest sai kokku põneva näituse. Seal oli diplomeid, medaleid, märke, tunnistusi, vihikuid, aabitsaid, kooliõpikuid, sulepea, tindipotte, fotosid jne. Riietest komplekteeris õpetaja Merle koolivormi täiskomplekti koos pioneerikaelaräti ja -märgiga.
Emakeelepäeval, 14. märtsil rääkis mälestusi oma kooliajast Aakre koolis õppinud proua Laine Soots. Tema muhe vanaaegne kõnepruuk ajas algul lapsed segadusse, kuid varsti sai igaüks aru, et koera tegema tähendab koerust ehk koerustükki ehk pahandust tegema.
Laine Soots: “Kord oli koolis karm. Vahetunnis pidi kätest kinni ringiratast jalutama. Need, kes midagi koera olid teinud, pandi keskringi seisma. Seda ei tahtnud keegi, see oli suur häbi. Kui korrapidaja oli koolijuhataja … oli saalis selline vaikus, et kui hiir oleks üle põranda jooksnud, oleks see kuulda olnud …”. Ta rääkis veel kooliteest, internaadis olemisest, koolitoidust, riietest ja muustki. Näiteks, kui ta ükskord matemaatikat ei osanud, peeti ta paar päeva peale tunde kinni ja koolijuhataja tegi talle asja selgeks. Keelte õppimine muutus koos riigikorraga.
Õpetaja Merle rääkis veel vanemast kooliajast, nii umbes 150 aastat tagasi. Rääkis Kristjan Jaak Petersonist, kelle sünnipäeva järgi emakeelepäeva tähistatakse, rääkis tolleaegse koolimaja ruumidest, tundide läbiviimisest ja koolielust. Tingimused olid rasked, koolitee pikk, kuid lapsed tahtsid ikka õppida. Keelekasutus ja tähedolid teistmoodi kui nüüd. Üks julge laps proovis kõigile ette lugeda teksti aastast 1887: Ärra olle rummal ei suremas egga wähhemas asjas …
Nüüd said koolilapsed sõna. Tuleb välja, et meie kooli lapsevanemad olid head õpilased, kes eriti koerust ei teinud või jätsid selle saladuseks. Küll olid õpetajad karmimad, käske ja keelde oli rohkem ning koolivälist tööd lisaks õppimiselegi poole rohkem. Igatahes see aeg tuli ka õpetajatele väga tuttav ette. Meenutati ka, kes need oktoobrilapsed ja pioneerid olid, pioneeriräti sõlme tegeminegi sai ette näidatud.
