Kevad käes, kevad käes…
Tehku see ilm mida tahes, aga kevad Lepatriinu lasteaias on alanud vaatamata kõrgetele hangedele lasteaia ümber ja pidevlõputult sadavale lumele. „Juba jälle!“ kõlab läbi terve maja, kui akna taga järjekordne lumi taevast alla sajab. Tahaks juba talvevarustust kokku korjata ja haarata rehade ja labidate järele. Lõppude lõpuks tahaks käed mulda pista, aga ilmataadil on teised plaanid.
Olgu nüüd tema plaanidega nagu on, kuid kehalisest liikumisest energiat ammutavast üheteistkümnest lasteaia naisest ta võitu ei saanud. Nimelt otsustati Aino, Jana ja Kaidi eestvedamisel selle aasta kevade tervituseks läbi viia esimese päikesetõusu matk linnurajal. Nagu otsustati nii ka tehti. Oli küll veidi imelik tulla Ilmatsalu Motelli juurde juba kell 5.30 hommikul, aga ega päike oota. Hea tuju ja reibas meel olid õnneks kõigil kaasas ja retk võis alata.
Tohutu kuu, mis aeglaselt metsa taha vajus saatis meid vaatlustornini ja oligi läinud. Ronisime mööda treppi tippu. Kaks meie hulgast said võitu ka kõrgusekartusest. Tahe päikesetõusu näha võitis. Ilmatsalu kohal hakkas valgus järjest heledamaks muutuma. Ümberringi oli täielik vaikus. Isegi tuult ei olnud. Igal pool oli lumi, kuid siin-seal paistis ka juba lahtist vett. Imetlesime vaadet, teadmatutele seletasid kohalikud, mis kus asub või asunud oli. Pilgud pöördusid ja siis nägime seda, mida otsima tulime – selle aasta kevade esimene päikesetõus. Kindlasti küsite, et kuidas oli, aga tulge järgmisel aastal koos meiega ja saate ise sellest osa. Ja miks mitte võtta vastu selle aasta suve esimene päikesetõus samas kohas.
Tagasitee tundus hoopis lühem. Seepärast pikendasime teda veidi ja panime Jana kujundatud lendlehed kenade kevadiste soovidega erinevatele ustele. Kes oma ukselt seda ei leidnud, ärgu kurvastagu, sest ilusat alanud kevadet soovime Teile kõigile lepatriinude poolt.
