Meenutusi Põlulast aastatel 1950 -1957 (lapse silmade läbi)
Valida oli nelja erineva mõistatuse vahel. Mina, kui endast lugupidav eesrindlik õpilane, otsustasin kõige pikema kasuks. See ei tahtnud aga kuidagi pähe jääda ja voolida oli nii põnev!
Järgmisel päeval muidugi küsiti, kõike oskasin vastata, aga siis küsiti ka mõistatust. Mitte ainsatki sõna ei tulnud oma valikust meelde. Õpetaja nägi mu kimbatust ja aitas esimest sõna meelde tuletada, see oli see kõige lühem mõistatus. Kahepeale koperdasime mõistatuse ära öelda. Hindeks pandi viis!
Kui ma kohale istusin, ei julgenud ma ringi vaadata, nii häbi oli. Häbi oma oskamatuse pärast ja häbi teenimatu hinde pärast. Kõige suurem häbi oli koolis pailapse kuulsuses olla.
See lühike mõistatus eesti keeles on nii: Nõelu kannab, aga õmmelda ei oska. ( Igolki nosit, a šit ne umejet. )
Talvel tulid kooli inspektorid. Õpetajad närveerisid ja ärevil olid ka lapsed. Õpetaja leppis lastega kokku, et kui nad midagi päris täpselt ei tea, siis tõstku ikkagi käsi, aga pangu pöial peopessa, siis on kohe aru saada, keda võib küsida ja keda mitte. Kätt pidi aga agaralt tõstma, siis saab klass aktiivsuse eest kiita.
Tund käiski üsna elavalt, aga siis tuli küsimus, millele keegi ei osanud vastata. Küll õpetaja ergutas ja lapsed püüdsid, aga ükski käsi ei kerkinud. Ja siis kerkis Tiiu arglik käsi, pöial peopesas. Kas õpetaja küsib Tiiut, näha ju on, et ta päris täpselt ei tea? Ega õpetajal jäänud muud üle, kui Tiiut küsida… Kõigil hakkas kergem – selgus, et Tiiu vastus oli koguni õige!
Ma ei märganudki, et olin pliiatsi näppude vahele võtnud ja sellega närviliselt mängisin. Äkki, pliudi, lendas pliiats laias kaares üle õpetaja laua tahvli ette maha! Õpetaja vaatas ehmunud näoga ringi, märkas siis mu hirmunud silmi, ja ei ütelnud midagi. Tund läks edasi.
Inspektorite valvsa pilgu all viidi läbi ka üks pioneerikoondus. Õpetaja näitas seal, kuidas õpikutele pabereid ümber panna. Näitamiseks korjas ta laste käest mõned puhtamad õpikud. Hiljem sain oma matemaatikaõpiku tagasi, aga selle peale oli kirjutatud Boriss Gorbunovi nimi. Tundsin end kergelt puudutatuna – kas siis ainult Borissil on puhtad õpikud! Ümberpandud tapeedi muster oli aga nii ilus, et ülejäänud pool õppeaastat käisin Borissi nimelise matemaatikaraamatuga.
Helle elas koolimajale ligemal kui mina. Ta kutsus pinginaabri enda poole ööseks. Saanud ema käest loa, läksimegi ühel päeval kahekesi koos Helle poole. Helle ema oli päeva ajal kodus, tegi süüa ja küttis pliiti. Siis läks ta Mältoni juurde kolhoosi lehmalauta õhtusele lüpsile.
Helle hoolitses selle eest, et ma igavust ei tunneks. Koos oli tõesti hea õppida ja mängida. Magama läksime kahekesi suurde kõrgesse ja jahedasse voodisse. Kõik oli jälle teisiti kui kodus!
Oma kodu ja oma ema on ikka üle kõige!
XII
Stalin oli sel varakevadel haige. Ajalehed ja raadio muust ei rääkinudki. Ja siis, viiendal märtsil, kui oli viimaseid südametukseid raadiost üle kantud, ta suri. Järgmisel päeval oli koolis mälestusaktus. Vanema klassi tüdruk Uudami Malle luges luuletust „Isa surm“. Ma ei jõudnud ära imestada, millal küll jõuti see luuletus valmis kirjutada! Ilm oli sel päeval sügavalt talvine ja lapsed lasti varakult koju.
