Pole kerge olla Adolf Vaigla tütar
Alustan siiski väljavõttega isa mälestustest. „Olin kaua poissmees. Sellel ajal ma lastele erilist tähelepanu ei osutanud. Õigem oleks vist öelda, et lapsed mulle ei meeldinud. Ma polnud nendega elus kokku puutunud, ka kodus olin pere noorim. Kui abiellusin, siis mõtlesin, et oleksid lapsed kohe suured. Hiljem mõistsin, kui huvitav on laste arengut jälgida ning hakkasin väga oma lapsi hoidma ja armastama.“
Minu esimesed mälestused isast seostuvad tehnikumi aia äärse puumajaga, kus elas mitu peret. Isal oli omaette tuba ehk kabinet, kus ta puhkas ja võttis vastu külalisi. Meie emaga elasime suuremas toas. Räägin seda sellepärast, et isa tuba oli minu jaoks midagi põnevat ja salapärast, kuna sinna ei saanud iga kell sisse marssida. Seal sain õhtuti vanaaja jutte kuulamas käia. Sel perioodil oli isa haige ja vajas vaikust ning rahu.
Kolides oma majja, olin siis 6-aastane, suhtlesime rohkem, sest siis oli mulle juba võimalik ühte teist õpetada. Sellesse perioodi jäävad ka tehnikumi kursuseõhtud ja aastalõpukarnevalid, kus käisime koos ema ja isaga. Enne õhtust pidu kaunistati alati kooli saal ja sinna sain isaga kaasa minna. Nii ongi mulle meelde jäänud dekoreeritud saal, lava ja meeleolukad kursuseõhtud. Isa koos emaga olid alati üks esimesi paare tantsupõrandal. Lasteaiast vabadel päevadel võeti mind kaasa jalutuskäikudele ja väljasõitudele erinevatesse paikadesse.
Kui alustasin kooliteed, algasid ka aiatööd koolivaheaegadel. Küll oli tüütu võililli murust välja torkida ja peenraid rohida, hoopis huvitavam oli minna teiste lastega mängima. Aga nii see töökasvatus algas ja töövõtted pidid selged olema ja ette näidatud. Ma arvan, et isa oli minu ja õega veel rangem kui õpilastega. Talvel tegime näärikaunistusi ja suvel õppisin ära lillede seadmise vaasidesse. Lisaks olid veel tantsutunnid, taimede ja lindude õppimine, ka linnulaulud. Pimedatel sügisõhtutel, kui käisime jalutamas, õpetas ta mulle taevatähti. Eks teismeliseeas oli meil ka erimeelsusi, aga need lahenesid siiski rahumeelselt. Arvatavasti oli minu emal, kes oli suurepärane psühholoog, selles vägagi suur osa.
Mõni sõna isa harjumustest ja nõudmistest. Ta oli väga varajane tõusja, see on aednike omapära, hommikukohviks olid juba mõned aiatööd kodus tehtud. Pärast hommikusööki tööle, siis oli lõunaoode, mida suvevaheaegadel viisin isale praktika juurde. Lõunaks tuli ta koju sööma ja õhtusöök oli pool seitse. Söögiajad olid kindlatel kellaaaegadel ja kaetud laua taga. Söömiseks pidi aega olema ja vähemalt õhtusöögiajal kõik kohal. Tubade korrashoiule pööras ta suurt tähelepanu, midagi ei tohtinud kuskil vedeleda ja iga asi pidi olema omal kohal. Eks saime mõnegi omapärase huumoriga tehtud märkuse ja nõuande. Seetõttu jäid õpetused terveks eluks meelde. Ka oli ta suur naljamees, oskas meid naerma ajada. Temast oleks võinud ka suurepärane koomik saada, sest parodeeris nii mõndagi inimest minevikust, näiteks direktor Kitsbergi Väimelast.
Isa kandis alati ülikonda, ka aias tööd tehes. Taskus pidid olema aianuga, luisk, kamm ja küüneviil. Küüned olid pikad, kuid alati hoolitsetud, õpetas mindki lapsena maniküüri tegema. Ta kandis alati peakatet ja kaasas oli ilmtingimata vihmavari. Isa hoolis ja suhtles väga oma vendade ja nende peredega. Minu meelest oskas ta iga inimesega suhelda heatahtlikult ja soojalt. Ma ei tea, et ta oleks tülitsenud või viha pidanud.
Oma aeda ta hoidis ja tahtis, et see oleks alati korras, meil käis palju ekskursioone. Ema tegi suurema töö aia korrashoiuks, sest isa silmastas, pookis, tegi pistikuid – ühesõnaga „peenemad“ tööd. Hiljem püüdsin emal abiks olla. Valisime rohimiseks tavaliselt sellise aja, kui isa oli ära või õhtul hilja. Muidu oleks „kontroll“ natuke kurnav olnud. Nii sai mõnigi kord kehvakesi istikuid kompostihunnikusse saadetud. Pärast keskkooli lõpetamist Räpinas sain ise valida eriala, mida õppima läksin. Ma ei tea, kas isa lootis, et üks meist tema tööd jätkaks, aga samas ta kinnitas, et aednikutöö on naisterahvale väga raske. Õpingute ajal EPAs sain ma alati kodust toetust. Suviti käisin matkadel Krimmis ja Baikali ääres. Sel ajal ma ei mõelnud, kas nad kodus ka muretsesid. Nüüd kui omal lapsed, teen seda ise.
Tööle suunati mind Põhja-Eestisse, kus töötasin kuus aastat, leidsin abikaasa ja sain lapsed. Enne abiellumist luges isa mulle sõnad peale, kuidas tuleb kooselus hakkama saada. Vanaisa seisusesse saades oli ta õnnelik, eriti et esimene lapselaps oli poiss. Ta ise oleks poega soovinud. Minu õel Vaigal on kindlasti teised mälestused, sest isa jäi tema kasvades juba pensionile ja viibis rohkem kodus. Kuigi meil on suur vanusevahe, saime kodust kaasa palju soojust ja elutõdesid.
Meie ema võimaldas isal pühenduda täie jõuga aiandusele ja oma hobidele. Ema hoidis kodu korras, tegi ka meestetöid, näiteks remonti tubades. Kõigi nende tööde kõrvalt jõudis ta teha käsitööd ja õpetada teisigi. Pärast ema igavikuteele lahkumist tulime oma perega Räpinasse elama, et olla isale toeks ja abiks. Olin varasemast rohkem aias ja töö käigus said lõpuks selgeks okaspuude nimed, mis enne kuidagi meelde ei jäänud. Siis oli meil ka jutuajamisi aia saatusest ja tulevikust. Isa sõnad: “Aed peab olema alalises muutuses. Kui mõni puu või põõsas ei näe enam hea välja, tuleb see maha võtta ja asendada uuega.“ Ta ise ei raatsinud siiski ühtegi puud maha võtta. Nüüd oleme aeda valgust ja õhku juurde tekitanud, eemaldades suured elupuud ja aia keskelt halli nulu. Oleme püüdnud säilitada sirelite sordid ja okaspuude liigid.
Minu õde Vaiga tuletas meelde ühe isa ütlemise: “Kui töö tehtud, keera ringi ja veendu – ega midagi pole ripakile jäänud.“ See kehtis nii aiatööde kui ka tubade koristamise puhul. Pole kerge olnud Adolf Vaigla tütar olla, aga ta oli hea isa meile, tütardele, ja hea vanaisa oma kuuele lapselapsele.
