20.05.2011, 09:24
Aleksei Tšurkin: Mu emale öeldi, et suren nagunii varsti ära
“Mõnikord ma kohe kirun oma jalgu, et miks need koivad peavad muudkui ette jääma. Nad lihtsalt segavad mind, on ilmaasjata jalus!”
FOTO:
Ehkki 27aastase Aleksei Tšurkini häälest kostub talle omaselt tubli annus huumorit, on mustapäisel noormehel jutuga tõsi taga. Jalgadest pole tal tõesti vähimatki kasu ning end säärest näpistades ei tunne ta midagi. Selle eest on Alekseil tugevad käed. Viis, kuidas ta end nende jõul ratastoolilt üles vinnab ning hooga selle sõiduriista käsitoele maandub, mõjub ütlemata elegantselt. “Tegelikult ei tohiks ma siin käetoel istuda,” manitseb ta end samas korrale. “See on rattakodarate surm. Ma ei ole küll kuigi raske, aga olen neli kodarat juba ära murdnud – plõks, ja nii nad lähevad.” Ratastool on Alekseile turvaline ja kodune paik – nagu ka Haapsalu lastekodu, kuhu ta juba esimesel eluaastal sattus ning mille kõrvale rajatud noortekodus praegugi elab.