Kooli valiku keerulised teed jätavad jälje tulevikku
Olen olnud koos pealinnast pärit lastega, kes ütlevad üpris tähtsalt, et nad õpivad „Rokkalmaares". Minu kaasa on teinud seepeale humoorikalt reklaami Viiratsi koolile ja maakoolidele üldse. Mõni on seda päris tõsiselt võtnud ja küsinud, kus see on, ja kahetsenud, et ei ela Viljandimaal. Mõni aga on vaadanud meid kui napakaid. Hoiak on, et elu väljaspool pealinna või linna üleüldse polegi õige elu. Võimalik, et paljud siinsed lapsevanemad tunnevad samuti, et oleme siin kuidagi teisejärgulised. Ei tea, kas seda saab põhjendada maal valitseva töötusega ja ärksamad inimesed on kolinud linnadesse või on selles meie konkureerimisühiskonna aktsent juures.
20 aastat tagasi sündis sadu väikseid maakoole, sest hoiakud vabas Eestis olid suunatud kogukonna eneseteadvuse tõusule. Nii ei soovitud enam oma algklassilapsi näha kool-kombinaatides, kuhu sõideti täiskiilutud bussides ja kus mõneski oli veel teine vahetus. Klassides õppis kolmkümmend õpilast, koolid olid korrastamata ja ebamugavad.
Üsna pea muutus ühiskond rutakamaks, orienteeruti raha teenimisele ja tarbimisele. Suunduti maalt linna vähemasti tööle, võeti ka lapsed kaasa, kodukooli meeldivast ja lapsesõbralikust keskkonnast eemale. Linnakool oleks olnud nagu mõjuvam tagatis konkurentsikeskses ühiskonnas vee peal püsimiseks. Jälg tulevikku.
Samas käib pealinnas veel karmim elu, sest kooli minevat last testib mitu kooli, enne kui selgub, millisesse koht antakse. Ühele kohale on isegi sadakond last! Nii et koolialguse rõõm ja sujuv üleminek lasteaiast asendub närvilise etteõppimise ja ärevusega. Lapsed, kellel kool on peaaegu vastasmajas või -tänavas, alustavad aastatepikkust sõitu linna ühest äärest teise. Samasugune sõit kaasneb Viljandimaal nendele seitsmeaastastele, kes kodukooli kõrvalt linna teise otsa sõidavad. Hommikuse une suur tükk jääb neil saamata.
Hiljutine eesti koolides tehtud uuring näitas, et meie õpilased ei ole koolis õnnelikud, pigem on nad väsinud, haiged ja rahulolematud. Soome koolides, kus lapsi ei selekteerita ja on alles palju väikseid koole, andis uuring vastupidise tulemuse. Kool on meeldiva suhtlemise, eakohaste tegevuste paik, ühtlasi väga salliv ja turvaline ning avastusõppe meetoditele toetuv. Eesti uue õppekava üldosa rõhutab samu eesmärke ja meetodeid, mida Viiratsi kool pooldab ammu.
Lapsevanemad sageli ei tea või ei tahagi teada, kui palju kannatusi valmistavad väiksele lapsele päev otsa kestev lärm, suhtlemine, orienteerumine kooli ruumides ja territooriumil, busside ootamine halva ilmaga, õpetaja otsimine mööda maja, suuremate õpilaste terror ja oma murede endasse peitmine. Seda eriti suurtes koolkombinaatides, kodukohast kaugel. On tohutu vahe, kas tähelepanu tuleb õpetajal jaotada 14 või 24 õpilase vahel, eriti algklassides. Muidugi, laps on tohutult kohanemisvõimeline olend, ta suudab ellu jääda ja areneda väga erinevates kasvukeskkondades. Küsimus on selles, millise inimese meie, täiskasvanud, temast kujundame. Kui inimesel on elus sisemised pinged, rahulolematus, agressiivsus ja oskamatus õnnelik olla, siis viivad juured ikka lapsepõlve. Kuigi samal ajal võib ta olla edukas.
Mulle tundub ülimalt sümpaatne, kuidas oskab hinnata Tartust Viljandisse kolinud ja oma väga andeka tütre Viljandi Waldorfkooli pannud meie tunnustatud kirjastaja ja kirjanik Epp Petrone. Otsus on läbi tunnetatud ja mõeldud. Mitte nii, nagu teeb mõni lapsevanem, kes toob lapse väiksesse kooli siis, kui ta tavakoolis hakkama ei saa. Petrone pere on mõistnud väikelinna inimlikku keskkonda ja valikuvõimalusi lapse loomuliku arengu kasuks, ehkki elada võinuks nad ka Ameerikas.
Viiratsi kooli luues ja arendades teadsin oma kogemuste põhjal nii emana kui ka õpetajana, et väiksel inimesel on koolitee ja koolielu kodukoolis turvalisem, arvestades, et lapse närvikava on veel habras ja tundlik, ta tahab, et teda märgatakse, hoitakse ja abi ning nõu on lähedal.
Enamik maakoole asub looduse keskel, laps pääseb vahetundide ajal õue, loodusaineid saab läbi õppida reaalses maailmas õuesõppe tundidena ja maalida loodust järve kaldal. Koolis on võimalik kujundada peretunnet, vähem tekib anonüümsust, probleeme lahendatakse operatiivselt. Üksteise kiusamisele jõutakse jälile. Toimuvad kogunemised ja vestlusringid, hoitakse alles silmside ja kallistamine. Väärtuskasvatuse kandepind on siin tugevam, sest suhted on lähedasemad.
See kõik tagab lapsele normaalse, tema eale vastava arengu ja psüühhilise tasakaalu. Ka andekus ei jää varju. Koolist antakse kaasa esinemisjulgus ja teadmine, mida ollakse suutelised tegema. Üritused on sobiva tasemega, nende ettevalmistamise ja korraldamise kogemuse saavad kõik soovijad.
Viiratsi Koolis on lai valikainete skaala: usundi-, draama- ja majandusõpe, kunstiajalugu ja mitu huviringi: arvutiõpetus, sport, koorilaul, ansamblid ja rahvatants.
Siiski on kõik väikekoolid pidanud end pidevalt tõestama ja analüüsima, et üldse ellu jääda. Ma ei tea, et Viljandi koolide algklasside osa eriliselt ajakirjanduses vilguks või et üldse keegi küsiks, mida te teete, et olla õigustatud. Seniajani oli lapsevanemale ehk tähtis see, et õpilane oli istutatud reele, mis tõenäoliselt sõidab kenasti gümnaasiumi lõpuni. Võimalik, et uue gümnaasiumi sünni tõttu ja põhikoolide kujunemisel kardetakse paljude koolide vahetumist.
Väikses maakoolis peame teadma, kas lapsevanem on rahul ja kuidas meie õpilased kohanevad järgmises etapis uue kooliga. Paljudel klassijuhatajatel käivad endised õpilased külas, kirjutavad ja saadavad tervisi. Küsitleme ka koole ja korjame tagasisidet, kus on nõrgad kohad.
Üldine pilt on hea. Ka meie endi pedagoogide lapsed on käinud ja lõpetanud siin kooli ning õpivad praegu linnas. Kõik on edukad ja kohanesid seal. Põhiline erinevus on, et väikekoolis küsitakse last iga päev ja õppimata ei saa jätta, kuid suures koolis tuleb olla iseseisvam. Kes on enne olnud kolmeline, on enamasti ka edasi. Viielised soovijad saavad katsetega sisse isegi inglise keele eriklassi. Seega oleme kujundanud õpilastes üsna objektiivse enesehinnangu ja nad saavad hakkama, igaüks omal tasemel,oma võimete piires.
Ometi näib, et linn on midagi, kuhu kõik tahavad kuuluda ja kuhupoole liikuda ja linnal on võim tekitada massimõtlemist. Üks osa endast lugupidavaid lapsevanemaid on valmis isegi ebaeetiliseks fiktiivseks linna sissekirjutamiseks kooli registreerimise ajaks. Õnneks oleme tundnud ka väga mõistvaid ja abivalmis lapsevanemaid, kes annavad tasakaalutunde ja usu, et meie tee pole vigane või vale.
Viimastel aastatel üsna sagedasti toimuvate täiendõppepäevade ajal Viiratsi Koolis on haritud õppejõud meid alati tunnustanud, meie valikuid ja suundi õigeks pidanud, laste arengupsühholoogiast ja vajadustest lähtudes.
Hea algus on ikkagi üsna oluline kogu eluks - nii alguseks kui lõpuks.
