Pühalepa Titaklubi lõpetas I hooaja
Lõpupeo auks sai üles pandud ka näitus meie noorte „picassode" töödest, mis kooskäidud aja jooksul valminud olid - ja neid oli palju. Kõige nooremad olid näpuvärvide spetsialistid, veidi vanemad eelistasid rohkem plastiliini, aga väljas olid ka esimesed soolataigna katsetused, vildika joonistused, värvitud õnnekivid jpm.
Kuigi alustasime alles mõned kuud tagasi, jõudsime selle lühikese aja jooksul siiski toredateks sõpradeks saada. Rõõm oli laste puhul jälgida, kuidas nad iga korraga järjest julgemaks ja usaldavamaks muutusid. Mõne põnni puhul sai üheskoos hambatuleku üle rõõmustatud, mõne puhul lausa esimesi roomamise või istumise arenguid täheldatud. See kõik oli väga armas ja liigutav. Meid oli täpselt nii palju, et lastel oli huvitav ja endal hea olla.
Üritasin igal korral midagi uut välja mõelda ja asjale loominguliselt läheneda. Laulude kordamist pidasin aga vajalikuks, kuna nii jäävad viisid ja sõnad nii lastele kui ka emadele paremini meelde. Emade tagasiside oli väga oluline ja õnneks oli meil ka hea koostöö. Kõik julgesid kaasa lüüa ning mina nautisin kogu tegemist väga. Sain kõike seda enne oma lapsega katsetada, kui temaga Käina Beebikoolis käisin. Paljud ideed on just sealt pärit, palju aga kombineerisin ja katsetasin ise.
Esimestel kordadel olin veidi pabinas ja pidasin ennast kohmetuks, kuid rõõmsad lapsed ja toredad emmed aitasid mul nendest hirmudest kiiresti üle saada - nad olid väga tublid, kiidan ja tänan neid siiani. Eriti tahan neid tänada aga ilusate lillede ja kinkide eest! Kõige suuremaks tänuks oli minu jaoks aga see, et emmedele meie klubis meeldis.
