Isekusest ja prügipäevast

Kuid alaku nüüd minu prügipajatus ja saagu isekus üks tubli „lajatus".

Isekusest räägin seepärast, et ta võib olla üks peapõhjuseid, miks avalikus ruumis üldse prügi leidub ja samuti üks peapõhjuseid, miks avalikest kohtadest prügi koristama ei taheta tulla - põllutööde jmt. kõrval. Natuke pikemalt isekusel peatudes võib välja tuua umbkaudu taolise Jaan Kaplinski määratluse, mille kohaselt kõik maailma inimesed jagunevad laias laastus kolme rühma:
1) isekad/ egoistlikud/ „kingpoolilikud" inimesed - kes hoolivad vaid iseendast ja keda tundub maailmas kõige rohkem olevat;
2) inimlikud/ humanistlikud/ „muhvilikud" inimesed - kes hoolivad nii iseendast kui kõigist teistest inimestest ja kes tunduvad arvukuselt maailmas olevat teisel kohal;
3) looduslikud/ loodulikud/ ökologistlikud/ „sammalhabelikud" inimesed - kes hoolivad nii iseendast kui ümbritsevast ehk nii iseendast kui kõigist teistest inimestest kui looduskeskkonnast kui kultuuriväärtustest jmt. ja keda tundub maailmas kõige vähem olevat. Looduslik/ökologistlik perspektiiv-maailmanägemus on kõige kaugemale vaatav, kõige jätkusuutlikum viis ja isekas/egoistlik perspektiiv-maailmanägemus on kõige lühinägelikum viis, mis vajab sageli korrigeerimist - eriti praeguse tehnoloogilise võimsuse tingimustes.

Võib tekkida küsimus, kuidas omandada looduslikku/ökologistlikku maailmavaadet? Oma kogemuse põhjal julgen soovitada ühe peavõimalusena võimalikult tihti üksinda metsas käimist. Nii imelik kui see ka ei tundu - ka inimlikke/humanistlikke väärtusi võib koguda just metsast.

07.05.2011, kella 10.00-ks  kogunes Saverna külla, sealse külakeskuse juurde 6 inimest. Neist 5 olid tulnud prügi koristama ja üks magas lapsevankris vajalikku beebiund. Umbes kümmekond minutit läks mööda tööülesannete ja metoodika jagamise seltsis. Ja siis algas paaritunnine põhitegevus, mille tulemusena said prügist puhtamaks osa Saverna kasealleed, Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee ääred Põlva teeotsa ja Otepää teeotsa vahemikus, Otepää tee algus, Krootuse tee algus ning Saverna kortermajadest poe poole jääv ala. 5 inimese eeskuju oli nakkav sel päeval vähemalt ühele inimesele - Heimar Hani´le, kes liitus prügiaktsiooniga poole pealt. Suures töötuhinas oli ka Mia Jäärats, kes riisus avalikku ruumi Saverna kortermajade ja poe vahemikus. Viimast läksid peale prügipäeva lõppu otseselt ja kaudselt abistama 2 talgulist (üks neist lapsevankris).

Lõpetuseks

Lõpetuseks võib küsida, miks järgnevatel aastatel prügi koristama tulla? Võimalikud vastused:

1) Keskkond saab ohutumaks (näiteks teedel olevate klaasikildude vähendamise näol).

2) Keskkond saab rekreatiivsemaks (ta pakub meile enam lõõgastavaid emotsioone).

3) Hea eeskuju (eriti lastele, kes näevad, et maailmas on levinud prügi loopimise kõrval ka prügi korjamine ja et prügi koht pole suvalises kohas).

4) Õnnelikkuse määra tõus (ilmselt on enamikel inimestel elu üheks peaeesmärgiks  - olla võimalikult õnnelik. Ning prügi korjamine saab pakkuda õnnetunde kasvu sisimas. Siinkohal meenub mulle Tartu Ülikooli professor Sarv, kes suviti käis Eestimaad mööda ringi ja muuhulgas tühjendas taluperede kuivkäimlate sisu. Ning seda ilma tasuta, ilma nõudmisteta. Kui küsiti temalt põhjuse järele, siis vastas ta umbes nii: „Saan sedasi teisi aidata, kuna neil pole kiirel suveajal taoliseks tegevuseks aega. See teeb mind õnnelikuks!").

Ja siinkohal hakkavad niidid/„niidid" kokku jooksma. Nimelt on ka looduslikud/ökologistlikud inimesed kõige õnnelikumad inimesed maailmas. Neid iseloomustab suur hoolimise/armastamise määr. Seega, kui keegi tahab saada õnnelikumaks inimeseks, tuleb tal liikuda hoolimise kasvu suunas. Ning uued prügipäevad annavad selleks ühe võimaluse...