Kersti tõi esile oma ämma leidlikkuse ja oskuse teha vähesest nii palju oma armsamatele. Kinkida ja omastele rõõmu teha - see tekitas minus veidi kadedust, kuid Kersti hääles kõlas uhkust. Meie vestlusest kooruski välja näituse idee, kuigi ka Ervins ise on seda mõtet heietanud. Tagasihoidlikkus on pojal ja emal sarnane - ennast näidata ja esitleda on kuidagi nagu piinlik. Nellil on palju erinevaid töid, piltlikult väljendades seinast seinani: õmblustöid, kudumeid, heegeldusi, maale, joonistusi, põletamistehnikat.

Me mäletame veel väga hästi aastakümnete tagust poelettide tühjust, siis tuli kõigil kombineerida ja leidlikkust üles näidata. Seda leidlikkust ja loovust me näemegi näitusel.

Siit leiame põranda - ja seinavaipu, pitsilisi lauakatteid ning linu. Silma hakkavad keeruliste mustritega käpikud, visiitsussid, moekad ridikülid ning põnevad poekotid. Huvi pakuvad ka kahe poolega põlled, silma hakkavad veel värvikad pluusid, vestid, kampsunid.

Kultuur ei ole ainult laulmine ja tantsimine, mis ka meeldivad on, kultuur ka vaatlemine ja hindamine, mis arendab ja hinge toidab.

Meil on muuseumis olnud luuleõhtuid, vaikseid videvikutunde koos küünlavalguse ja lauluga, on tutvustatud Helmut Elstroki, Ella Rajari elutöid ja tegemisi.

Mingist servast on need olnud Viru-Nigula Hariduse Seltsi ettevõtmised. Austagem siis omakandi inimesi, tunnustagem Nelli Veitsursi töid ja tegemisi ka meie muuseumis.