Adolf Vaigla mälestusteraamat on ilmunud

Adolf Vaigla aasta Räpinas on poole peale jõudmas. On peetud konverents ja avatud kolm näitust. Rõõmu on pakkunud jalutuskäigud okaspuuvormide ja meistri aretatud sirelisortide vaatamiseks. Sirelid meelitasid siia tema õpilasi ja austajaid kaugemaltki.

Temast on kirjutatud valla lehes, aianduskooli Ajas ja Vaimus, ajakirjades Maakodu ning Kodu ja Aed. Aedniku ja aiandusõpetaja nime saanud aasta kestab ja ettevõtmised jätkuvad.

Adolf Vaigla mälestusteraamat „Aednik läbi pika elu" on kohaliku muuseumi toimetatuna trükisoojalt Räpinasse jõudnud. 1936. aastal Räpinasse aiandust õpetama ja õppima tulnud noorel mehel olid kogemused koduaias katsetajana kui ka Vahil ja Raadil aiandust õppinuna. Aednikuna Väimelas töötades ning noori juhendades sündis soov - aiandusele lähemale. Räpina sai kohaks, kus unistused täide viia, pere luua, kodu ja aed rajada ning kindlad sammud aednikuteel astuda. Raamatu lugeja saab koos autoriga viibida maapoisi lapsepõlves, mis jäi XX sajandi teise ja kolmandasse kümnendisse, kui maailmas sõditi ja Eesti Vabariik kätte võideldi. Aednikust meistri kujunemine jäi 1930. aastatesse, see oli eesti aianduse ja aiandushariduse küpsemise aeg. Siis arendati välja Räpina aianduskool, Sillapää loss ehitati ümber koolimajaks ja laiendati parki.

Vaigla oli lapsepõlvest saadik tähelepanelik looduse ja inimeste vaatleja ja väga emotsionaalne. Ta tundis hästi inimesi ja seetõttu kirjeldas neist paljusid: oma õpilasi, töökaaslasi, seltsitegelasi, kooli direktoreid ning õpetajaid. Ta oli seltskonnalõvi, keda paelusid tants, laul, näitlemine, suhtlemine. Tal oli palju sõpru ja imetlejaid, samuti kadestajaid. Ta oli inimene, kes äratas tähelepanu, nõudis ja jõudis palju. Ta töötas 1970ndate alguseni ja sealt edasi jagas oma tarkusi aianduse ja elu kohta veel kolmkümmend aastat.

Tema mälestused on huvitavad, õpetlikud ja köitvad. Soovime lugejaile äratundmisrõõmu ja elamuslikku süvenemist ühe aedniku pika ja õnneliku elu mälestustesse!