200 aastat Vadsa kooli asutamisest Kolepi külas
Vadsa oro perve pääl
üts koolitarõ
asutõdi,
kos latsõ opsõ lugema.
Miks just selles paigas?
Kui rajatava kodu asupaigas puid ei kasvanud, siis need kohe istutati. Õuekased, puud koduväravas, tamme- ja pärnaalleed koduaia ja tee ääres.
Ka Vadsal on alles peaaegu kuuemeetrise tüveümbermõõduga remmelgas (kitsalehine paju, mõnel pool ka halapuuks kutsutud). Mõne aasta eest oli ta veel täies jõus ja võimsuses. Viimastel aastatel on kaks haru murdunud ja endine ilu kahanema hakanud.
See iidne puu on näinud Vadsa kooli tegevust ja võiks sellest ka jutustada.
Kohanimi Vadsa ja talunimi Vadsa Pika on pärimuste järgi saadud järgmiselt: suguvõsa esivanematest olnud keegi mõisas leivaküpsetaja ja kõik mehed pikakasvulised.
Arhiiviandmete järgi avati 1811. aastal Soe külas Vadsa talu õuealal praeguse Kolepi küla esimene kool - Watsa Schulhaus.
Kool töötas 51 aastat: 1811.-1862. aastani. Esimese 30 tööaasta tegevuse kohta praegu andmed puuduvad.
Esimene selle kooli teada olev õpetaja oli Jaan Jaani p Kõiv (snd 1816). Ta alustas tööd õpetajana Vadsa kolis 1842. aastal. Jaan oli Vastse-Kasaritsa mõisa tööline. Kus ja kuidas ta õpetamiseks vajalikke teadmisi oli saanud, ei ole teada. Olen kuulnud räägitavat Vadsa Peebust, kes võis olla Vadsa talu elanik ja ka kooli esimene õpetaja. Peale Peebu ja Jaani võis olla veel teisigi õpetajaid.
Alates 1842. aastast muutuvad kooli tegevust kajastavad sissekanded regulaarseks.
Kooli visitatsiooniprotokollidest on näha, et kogu koolitöö piirdus esialgu ainult lugemaõppimise, katekismuse tundmise ja kirikulaulude harjutamisega.
Lugemisoskus oli võti teadmiste juurde. Hea lauluoskus ja piiblitundmine olid igale koguduseliikmele auasjaks. Eriti meelepärane oli kirikuõpetajal näha kirikus häid lauljaid.
Kirjutamaõppimist ja rehkendust visitatsiooniprotokollid ei kajasta. Kõik see oli veel ees. Õpilaste teadmisi hinnati sõnadega: hea, halb. Õpilasi on koolis olnud aastate lõikes 80- 100. Kooli mindi tol ajal 8-10aastaselt ja kooliskäimine lõpetati 17aastaselt.
Õpetaja töötasu oli 100 hõberubla aastas.
Kui minna tagasi Vadsa kooli tegutsemise esimesse aastakümnesse, siis tol ajal aabitsat kui esmast lugemaõppimise abistajat veel ei olnud. Kuidas õpetaja hakkama sai, jääbki teadmata.
Esimesed eestikeelsed lugema õpetamise raamatud olid küll olemas, aga vaevalt neid ühte väikesse külakooli jagus.
1694. aastal oli ilmunud esimene põhjaeestikeelne ja 1696. aastal lõunaeestikeelne lugema õpetamise raamat. Sõna „aabits" tuli kasutusele alles 1818. aastal ja tulenes tähtedest ABC.
Hindamatu osa Eesti rahvakooli pedagoogika arengus on Carl Robert Jakobsoni koostatud õpi kutel. Temalt ilmus 1867. aastal „Uus aabitsaraamat". Selle aabitsa kaanel oli kukk. Sealtpeale hakatigi aabitsaid kukeaabitsateks kutsuma.
See lugemisõpik ilmus alles pärast Vadsa kooli aega. Koolitöö jätkus 1862. aastast Kolepil ikka Jaan Kõivu juhatusel.
Lapsi õpetati lugema ka kodus. Seda juhul, kui vanemad ise lugeda oskasid. Tähti õpiti tundma piiblist. Kui tähed selged, oli vaja need sõnadeks kokku saada. See oli mõnevõrra raskemgi kui tähtede tundmaõppimine.
Talulapsed ei tahtnud õppida ainult lugemist, vaid pisut rohkem. Selle võimaluse andis läheduses asuv Rõuge kihelkonnakool eesotsas kauaaegse juhataja Adolf Assoriga. Üsna mitmel meie külast oli kihelkonnakooli haridus ja eranditult kõigil väga ilus käekiri.
Tänu meie esivanematele, kes tarkuseseemne kord kasvama panid
