Mööblifirma Woodman valis kapist väljatulekuks Albu mõisa

Möödunud nädala keskpaiku meenutas Albu mõis sipelgapesa, mida usinad elanikud vilkalt kõrgemaks kuhjavad.

Kuuseokaste asemel kogunes mõisahoonesse tõeline varandus: magamistoa- , eluruumide- ning kabinetimööbel. Pole võimatu, et selline küllus veidi ka katust kergitas.

Kuna valdavalt vesteldi inglise keeles, sakutasin varrukast meest, kes mu emakeelt kõneles ja kelle kohta kuuldud eelinfo - esimesest pilgust aru saada, et tore inimene - täielikult kinnitust leidis.

„Mis siin toimub?"
„Oleme kaks aastat kõvasti tootearendust teinud ja tootnud. Meil on pakkuda ligi 200 erinevat eset, aga puudub korralik pildimaterjal. Esmaspäeval pildistasime KUMUs, nüüd paar päeva siin. Mõisas on väga erineva interjööriga ruumid, huvitavad võimalused. Ja tavalises majas on mööbel enamasti sees, kõigepealt oleks vaja toad tühjaks tassida," põhjendas firma müügijuht Peeter Kuum sagimist ning kohavalikut, ise samal ajal majas ringi tuisates, mööblipakke avades, nii silmast-silma kui telefonitsi asju ajades, toole tõstes ja kappe sättides.
„Kui palju katalooge tuleb?"
„Sõltuvalt vajadusest. 1000-2000. Saab ju juurde teha. Need lähevad Eestist välja. Siinne turg on liiga väike."
„Aga vallarahva jaoks ka ikka üks „pildiajakiri" uudistada jääb?"
„Kindlasti," muheleb Peeter.

Ega kohalikud (kui nad just firmas ei tööta) ettevõttest eriti teagi. Seda vaid, et asub Kaalepis ja seal tehakse midagi puidust. Aga et nii uhket mööblit!
„Eesti firma oleme küll, aga toodang läheb ekspordiks." (Sellest siis niisugune rahvusvahelisem nimi.) Ja toodang on aus!
„Meiega on koostööd teinud mitmed disainerid. Ka Ristomatti (Ristomatti Ratia). Praegune peadisainer, Leonhard Pfeifer, on pärit Uus-Meremaalt ja viimased kümme aastad elanud-töötanud Londonis. Tema isa on antiikmööbli-restauraator." Nii et juba sünnilt mööblikunstnik!

Leonhardiga, kes tundub sama sõbralik ja suhtlemisaldis, ma siiski vestlema minna ei söanda. Kogemused on näidanud, et öeldu võib kardinaalselt erineda öeldatahetust. Tervitan meistrit oma kõige ingliskeelsema naeratusega.

Heatujuline koolidirektor testib tugitooli mugavust ja tundub asjade käiguga rahul olevat. Sest Woodman on lubanud valmistada koolile karikavitriini ja mitmekesistada poiste tööõpetustunde.
Sellises väikeses kohas tulebki endal tragi olla, sest...

„...rahvaarv väike, kust seda töölist ikka saab. Tööjõupuudus on tõsine probleem. Praegugi otsime tislereid, pingioperaatoreid," kurdab jutukaaslane.

Laia magamisaseme kallal askeldab kaks noormeest. Need on ometi omad?
„Ei ole!" muigavad monteerijad.
Üks on Peetrist. Teine Jõhvist.

Kohalikud poisid, mis toimub? Sügis tulemas, valige õige ametikool!