Vaimastvere suvesõda lõppes 17 mehe surmaga
Taganeva Punaarmee viimased riismed ja Läti hävituspataljoni üksused olid pärast ümbruskonna suurimat, Rohe lahingut rindejoonest maha “kotti” jäänud. Väljapääsmatus olukorras valati oma viha välja kohaliku rahva peale.
Need olid ümberkaudsetest küladest pärit mehed, kes otsisid metsast varju taganevate punaväelaste metsikuste eest, oodates sakslaste saabumist.
Laupäeval, 2. augustil 1941 lasksid noodsamad punaarmeelased Tapiku rabaserval Udukülas maha 17 relvitut meest.
Nende seas oli nii taluperemehi kui ka sulaseid, kõik enamjaolt noored, elujõus mehed. Neist vanim oli Kivirehe talu 62aastane peremees August Tiks ja noorim 15aastane Robert Kähr.
Kohalik naine, Tirma külas Jaagu talus elav Ilme Õunpuu oli toonaste sõjakoleduste aegu 12aastane tüdruk, kes kaotas kahe päevaga nii oma vanemad kui ka poolvenna.
“See oli suuresti soome raadio süü, kes hakkas kohe sõja esimestel päevadel korrutama, et Eesti vabastamine on tundide küsimus,” usub Ilme Õunpuu. “Ümberkaudsed mehed käisid meie õuel raadiot kuulamas ja said sellest innustust.”
Lipp lehvis kolm päeva
Kui Saksa väeosad Eestisse olid jõudnud, otsustasid Vaimastvere kaitseliitlased jõud kokku panna ja Vene okupantidele hiljutise juuniküüditamise eest koha kätte näidata. Paduvere küla Matsitõnu peremehe Juhan Poomi ja Sael elanud eruleitnant Peeter Kassi eestvedamisel tuli kokku üle kahekümne mehe.
3. juuli õhtul vallutati lahinguta vallamaja ning heisati seal sinimustvalge lipp. Esimestena sisenesid vallamajja Poom ja Tirma külast Vainu talust pärit endine Riigivolikogu liige, Jõgeva Ühispanga direktor Karl Roomet.
Ühena esimestest selles piirkonnas kukutati Nõukogude võim just Vaimastveres.
Kuid trikoloor lehvis vallamajas siiski ainult kolm päeva. Vaimastvere metsavennad aitasid küll veel ka Laiuse mehi Mõra lahingus, kuid olid sunnitud 6. juulil lähenevate suurte Punaarmee üksuste eest taanduma. Turvaline varjupaik leiti esiti Endla ja Tirma külas.
Vallamaja vallutamisel vangistatud, kuid seejärel vabaks lastud kommunistid pidasid aga metsavendi meeles. Ilmselt sündis siis ka nimekiri nendest, kellega taheti arved klaarida.
“Meie talust käis palju rahvast läbi, kuulati rindeteateid ja oodati venelaste taandumist,” räägib Ilme Õunpuu. Tema sõnul sõitnud ühel päeval Jaagu talu õuele keegi jalgrattur, vallast saadetud käskjalg.
“Ta tõi vist mingi käsu, ise vaadates ringi, kes seal viibivad,” meenutab naine. “Mehed lasksid ratturil minna.”
Vallas kanda kinnitanud punased hakkasidki tegutsema. Esimene ohver oli kauaaegne vallavanem, Uustalu peremees Aleksander Manguse, kes lasti maha Endlas.
27. juulil ilmusid Vainule Karl Roometi kodutallu viis punaväelasest ratsanikku. Roomet oli võõraid nähes liikunud metsa suunas, kuid kuulis siis, et keegi kutsub teda tagasi. Läks, ja ta võeti kinni.
“See oli vist surma kutse,” arutleb Ilme Õunpuu, kelle sõnul seoti Roomet kinni ja pandi köie otsas hobuste järele. “Kui ratsanikud Toominga talu maadele jõudsid, hakanud koerad hobuste peale haukuma ja nood panid jooksma. Varsti lohises Roomet köie otsas.”
Lõpuks lasti endine riigikogulane Vaimastvere lähedal Aru-Nõmme kruusaaugus maha.
Arst jättis tulemata
Lähenev rindejoon sundis inimesi perede viisi kodust lahkuma. Põgenikuteed alustas ka Vilma Erimaa koos ema Salme ja Tartu haiglast koju saadetud venna Ottoga, kelle liikumine oli pärast rasket lümfioperatsiooni vaevaline.
Nende sihiks oli Tirma küla lõpus asuv Jaagu talu, kus Vilma õde Elsa oli miniaks. Nende vanem vend Hans Erimaa, kes oli metsavendadega juba varem Tirmasse jõudnud, tuli omadele poolele teele vastu.
Lahingukära eest jõuti Jaagule küll kohale, ent 26aastase Otto tervis aina halvenes.
“Ott enam ei liikunud ja lebas Jaagu vanas talumajas Elsa ja tema abikaasa Johannes Eina abieluvoodis. Sealt leidsid ta ka venelased.
Vaatasid, et kaelal veritsev haav, ja pidasid teda haavatud bandiidiks. Nii kordus see mitu korda. Lõpuks suutsime selgeks teha, et inimene on operatsioonilt tulnud,” on Vilma Erimaa oma mälestustes kirjutanud.
Hans Erimaa hiilis läbi metsade Tapikule, kus teati olevat üks arst. Viimane aga keeldus metsade taha tulemast ning soovitas haigele anda punast veini. Hans läks mööda tuldud teed, mida arst nimetas surmateeks, Tirmasse tagasi.
31. juuli varahommikul tulid Jaagule taas venelased.
“Ütlesid, et kohe läheb lahinguks, ja käskisid meil lahkuda Tapiku suunas,” kirjeldab Ilme Õunpuu. “Nad olid veel päris viisakad, palusid söögiks liha ja mune. Mõned isegi maksid.”
Ent kuidas võtta kaasa voodihaige Otto? Paraku suri noormees samal päeval ning maeti talu viljapuuaeda. Teised asusid taas põgenemisteele.
Järgmisel päeval jõudsid Vaimastvere metsavennad, ligi paar-
kümmend meest, Udukülasse, Tirma küla põgenikud aga Mustassaare metsavahi juurde. Väeosast maha jäänud punaväelased koos hävituspataljoni meestega kammisid tühjaks jäänud külasid.
Jaagu talu põllult võeti kinni 69aastane peremees Juhan Ein, Ilme Õunpuu isa. Mees viidi punaste staapi ja lasti maha. Sama tehti ka tema abikaasa Alidega. Mõned kilomeetrid eemal viibinud 12aastane Ilme ei teadnud oma vanemate tapmisest siis veel midagi.
Oma kodupõllul tapeti ka Tirma küla elanikud Leena ja Ernst Jürgenson Aru-Hansult.
Samal päeval võeti Vaino talus kinni üliõpilased Karl-Friedrich Taras ja Erik Roomet. Noormehed viidi rappa mahalaskmisele, kus Roomet hetk enne selja tagant lastud valangut jooksma hakkas. Õnneks komistas ta kohe kännu otsa ja kukkus kõhuli, nii et kuulid lendasid temast üle.
Taras suri kohapeal. Aega, mil venelased püssi laadisid, kasutas Roomet püsti tõusmiseks ja põgenemiseks, sest koduraba tundis ta hästi. Tema pääses kindlast surmast.
2. augusti varahommikul ristusid punaväelaste ja Vaimastvere valla meeste teed Udukülas. Kokku varjusid Kivirehe ja Tutki talu kuurides kakskümmend meest, kui Tapiku rabas “kotti” jäänud venelased ühtäkki enne oodatud sakslasi välja ilmusid.
Saladuslik nimekiri
Nagu hiljem räägiti, tegutsesid sõdurid mingi nimekirja alusel. Venelaste hulgas olnud üks eesti mees ja lühikest kasvu naine. Nemad olid nimed ette öelnud, keda kinni seoti ja seejärel metsalagendikule mahalaskmisele viidi.
Nimekirja olemasolu kinnitab ka fakt, et kolm meest (Aleksander Jürgen, Martin Mõtte ja August Anton) lasti vabaks. Ülejäänud, teiste seas ka 15aastane Robert Kähr, viidi tapalavale.
Nagu on meenutanud ka toona Udukülas elanud Erna Vähk, teadsid punaarmeelased täpselt, keda otsisid: “Mehed viidi rivis õuest minema. Öeldi, et ülekuulamisele. Varsti aga algas metsas laskmine.”
Hans Erimaa ja Evald Kaljuste olid venelaste tulemise hetkel teistest eraldi Kivirehe kuuris.
Kui kaaslasi tapavoori koguti, otsustasid mehed end päästa ja joosta metsa, sest oli arvata, et kõik hooned otsitakse läbi ning ropsitud linade all ei jää ka nemad märkamata.
“Oli ainult üks tee, üle õue. Otsustasime korraga uksed lahti lüüa ja joosta,” on Kaljuste rääkinud.
Ta jooksiski siksakke tehes peaaegu venelaste vahelt läbi ja jõudis imekombel, ilma ühegi kriimuta, metsani. Pärast
sõdurielu randus ta lõpuks Austraalias, kus suri Sydneys 2. novembril 1972.
Teine meestest, 29aastane peremees Hans Erimaa aga nii kiiresti joosta ei saanud, sest lonkas vasakut jalga.
Nimelt oli aastate eest, kui ta Eesti kaitseväes teenis, sõdurisaabas ta jala nii katki hõõrunud, et tekkis tõsine veremürgitus ja mees oli pool aastat Tartu haiglas lamanud. Külge jäänud viga maksis talle esimesel sõjasuvel ka elu.
“Metsani oli neil joosta vast sadakond meetrit,” on lakast tragöödiat jälginud Voldemar Tiks meenutanud.
“Üks venelaste kuulipilduja, mis oli üleval autokastis, niitis aga järelt noori puid nagu loogu. Esimeste suurte puude vahel üks meestest kukkus – see oli Hans Erimaa, kellel olid jalad läbi lastud. Järele tormanud sõdurid torkisid lamaja tääkidega surnuks.”
Tolle augustipäeva varahommikul lasti seejärel Uduküla metsas maha 15 ümbruskonna talumeest ja kaitseliitlast.
Teiste seas ka kohalik pott-sepp Johannes Rääk, kes oli just paar päeva enne sõja algust saanud Vanakõrtsi talus valmis uue ahju ning luninud pererahvalt liikude tegemist: muidu ahi ei tõmba.
Ahju sisseõnnistamiseni ei jõutud, sest sõjavanker veeres kolinal peale. Ahi aga ei hakanudki korralikult tõmbama, kuigi meister tundis oma tööd.
Udukülas hukatute seas olid Vaimastvere kaitseliidu juht Juhan Poom, mõrvatud pangajuhi Karl Roometi vend Johannes, Jaagu perepoeg Johannes Ein.
Viimane oli koos oma naisevenna Hans Erimaaga sündinud ühel päeval, 1. novembril, ja nad ka surid ühel päeval.
Rahvarohked matused
Järgmisel päeval, 3. augustil, toimus Aidus Vabadussõja samba juures ohvrite matus. Hans Erimaa õde Vilma on oma mälestustes kirjutanud:
“Vabadussõja mälestussamba juures oli valmiskaevatud ühishaud. Laudadest kiiruga kokkuklopsitud puusärgid seisid reas selle äärel, nimesildidki juures.
Jumal tänatud, kirstud olid juba kinni, ma ei oleks suutnud näha, poleks saanud vaadata... Rahvast oli palju – kohalikke ja enam-vähem kõigi omakseid. Kust nad küll välja ilmusid? Kust said teada? Meie olime sinna sattunud juhuslikult. Nagu saatus...”
Ilme Õunpuu sõnul jõudis ta koos teiste põgenikega Aidusse kogemata:
“Liikusime just Lahaverest Aidu suunas, kui üks naine tuli vastu ning teatas, et Aidus algab kohe suur matus. Kui meie Vabadussamba juurde jõudsime, oli kõik matusteks valmis. Ka ainus pääsenu Evald Kaljuste seisis seal.”
Matusetalitust viis läbi õpetaja Herbert Kuurme, kes oli kohale sõitnud jalgrattal. Väheke enne kohalejõudmist oli sakslaste välipatrull ta kinni pidanud ja hoiatanud, et metsades on veel venelasi ja sedasi üksi maanteel liikuda on ohtlik.
Olge ettevaatlik, olevat sõdurid rattasadulas liikuvat õpetajat hoiatanud.
“Aidus avanenud vaatepilt oli masendav,” kirjutas Kuurme oma mälestustes. Ja jätkas:
“Muldvallidel istusid naised, lapsed ja palju kohalikke elanikke. Inimesed tavalises argipäevariietuses nutsid ja nutsid.”
4. augustil jõudsid Jaagult põgenikuteed alustanud inimesed oma kodudesse tagasi. Ilme Õunpuu oli nappide päevade jooksul kaotanud oma vanemad ja poolvenna, Salme Erimaa mõlemad pojad ja väimehe. Sügav lein võttis maad teisteski taludes.
Kuu ajaga oli Vaimastvere valla külades tapetud 43 inimest. Kas seda kallist hinda maksti kiire vallamaja vallutamise või lihtsalt pealekaebajate usinuse tõttu, võib vaid oletada.
Aasta hiljem, 1. augustil, toimus ohvrite ümbermatmine nende kodukalmistutele, näiteks maeti 13 meest Laiuse surnuaeda.
Mõned päevad hiljem avaldas ajaleht Postimees pikema kirjutise Vaimastvere metsavendade kangelaslikust võitlusest ja selle traagilisest lõpust esimesel sõjasuvel.
