Kiriku ehitamisest Järvakandi alevisse
Ehitustöödega alustasime 29. juulil 1995 kolme mehega: Harald Johanson, Ivan Viljakainen ja mina. Tundsin neid töökate, ausate ja kohusetundlike meestena, kuigi kumbki polnud varem ehitajana leiba teeninud. Tööaja arvestust pidas iga mees ise ja kuu lõpus viis selle Tõnu Saare kätte, kes juhatuse esimehena vastutas kogu kiriku ehitustegevuse eest.
Minu ülesandeks oli tööde korraldamine ja nendest osavõtt, samuti materjalide hankimine ning siseuste, akende ja saali sisustuse valmistamine. Üldehitustöödest võtsin osa vastavalt vajadusele ning lähtuvalt sellest, et koos ehitustöödega jõuaks õigeks ajaks valmis ka tarviliku mööbli.
Kuna põhihoone, mille asemele kirik ehitati, oli olemas, kulus kogu augustikuu lõunapoolse juurdeehitise mullatöödele ja vundamendi betoneerimisele. Ka terve septembri ja pool oktoobritki olime kolmekesi objektil. Probleeme tekitas minu jaoks torni ja selle aluse konstruktsioon. Kuna torn toetub sõrestikehitise lae taladele, ei olnud julgust enne töödega alustada, kui tegin 1 : 20 mõõtkavas mudeli. Torni esimese osa tõstsime autokraanaga kohale 14. septembril. Omaette sündmuseks kujunes aga tornikiivri paikapanek 12. oktoobril, seda tuli vaatama palju rahvast. Hoone välisilme muutus sellega juba põhjalikult.
Novembris said juurdeehitise seinad musta diagonaalvoodri ja soojustuse ning katus vihmakindlaks. Valmis ka peatrepi raketis. Detsembris ehitasime vana hoone pööningu pikiteljele kandva puitfermi, mis kannab siiani vanu hoone laekilpe. Samuti lammutasime praeguse saaliosa kandvad vaheseinad ja nii valmis kiriku saaliosa. Detsembris õnnestus hankida ka saematerjal akende tarvis ning ehitustöödega jätkasid sestpeale Harald ja Ivan kahekesi. Kui minul kulus terve jaanuar ja veebruar akende valmistamisele, võtsid „poisid" samal ajal üles vana põranda, paigaldasid uued talad ja musta põranda ning ajasid sirgemaks kirikusaali seinad ja lae.
Märtsi alguses käisime Tõnu Saarega Vigalas kirikule uksi tellimas. Kõrge hinna tõttu loobusime siseustest ja tellisime üksnes välimised. Nendega läksime aga alt, sest mõne aja möödudes paistsid need läbi ega pidanud sooja. Siinjuures suur tänu praegusele klaasimuuseumi juhatajale Allan Kimale, kes 2001. aastal Vigala puidutehases töötades oma eelkäijate praagi heastas ning uued välisuksed valmistada lasi. Siseusteks jätsime alles vanad plokuksed. Tegin üksnes nende välisilme kiriku interjöörile sobivamaks.
Märtsi ja aprilli suuremateks töödeks jäid torni žalusiiaknad ning altarilaua ja -võre valmistamine. Kantsel sai valmis juuni alguses ning kuu lõpus sain kätte pinkide materjali. Selleks palusin endale appi Erich Teesalu, kelle kätetööna valmisid pinkide pikad liimpuidust osad. Mina tegin samal ajal valmis pinkide otsad. Kokku monteerisime need sisuliselt viimasel päeval.
Kuna juba mais oli näha, et 18. augustiks määratud kiriku avamispäevaks võime ehitustöödega ajahätta jääda, võtsime juunis-juulis abiks kohaliku koolipoisi Priit Barlo, kelle panuseks jäi 114 töötundi. Maalritöid tuli tegema Jelena Heinaste, kes töötas meiega kuni lõpuni. Plekksepatööd tegi Adolf Soodla ning elektriinstallatsioonitööd oma põhitöö kõrvalt kohaliku klaasitsehhi elektrike brigadir Valde Pedriks. Mullatöödel käisid ajuti abiks Kalju Matson ja Jaan Küngas.
Eriti pingeliseks muutus olukord lõpupäevadel, kui tööpäevad venisid 12-13 tunnisteks. Kuigi jõudsime ehitustöödega tähtajaks valmis, jättis kiirustamine siiski ka oma jälje. Tegemata jäänud maanteepoolne välisdrenaaž meenus alles paar aastat tagasi, kui märkasime kiriku kirdenurgas kantsli juures põranda vajumist. Rohkem aega ja tähelepanu oleks pidanud jääma ka kirikusaali lae sirgeks rihtimisele. Usume, et saabub aeg ka nende puuduste likvideerimiseks.
