Ühest ainulaadsest näitusest Järvakandis

5.-7. augustini toimusid traditsioonilised Järvakandi päevad. Lisaks paljudele huvitavatele üritustele ja näitustele oli Järvakandi noortekeskuses eksponeeritud ainulaadne ja huvitav näitus vanadest, vanaaegsetest ning ka väga unikaalsetest vaskpuhkpillidest.

Selle haruldase kollektsiooni on hobi korras endale muretsenud elupõline järvakandilane ja koolmeister Jaan Viertek.

Kui sisenesin näitusesaali, tekkis esimene visioon ja mulje suurest sümfooniaorkestrist, kes hetkeks on oma pillid-pasunad asetanud laudadele puhkama, et ise kõrvalruumis juua tassike ergutavat kohvi. Asjatundmatul võttis algul pillide sära silmade ees virvendama. Seepärast läksin kohe pärast ekponaatidega tutvumist nende omaniku ja näituse korraldaja Jaan Vierteku juurde, et paluda temalt kogu nähtu kohta mõningaid selgitusi ja kommentaare, millega ta meelsasti ka nõustus.

Kus ja millal sa puhkpillidega esimest korda kokku puutusid?

See oli 1958. a Järvakandi Keskkoolis, kus ma 5. klassi poisina hakkasin puhkpillide vastu huvi tundma. Koolipoistest moodustati siis Järvakandi Keskkooli noorte puhkpilliorkester. Seda juhatas ja õpetas poisse pasunaid puhuma lõpuklassi noormees Rein Heibre. Varsti liitus noorteorkester kohaliku puhkpilliorkestriga, mida juhatas Oskar Runge Eidaperest. Muide, viiekümnendatel- kuuekümnendatel aastatel olid puhkpilliorkestrid enamasti igas asustatud punktis ja suuremates ettevõtetes. Need olid ülimalt populaarsed: mängiti vabatahtlike pritsimeeste pidudel, jaaniõhtutel, juubelisünnipäevadel, matustel jne. See oli noortele eriti suur au, kui neid orkestrisse mängima võeti. Seepärast harjutasimegi väsimust tundmata ja suure õhinaga.

Eriti heale tasemele tõusis puhkpillimuusika Järvakandis aastatel 1960-1964, kui orkestrit asus komplekteerima ning juhatama väga andekas muusik ja pedagoog Kalju Allik

Millist pasunat sa ise sel ajal puhusid?

Mulle meeldis trompet ja selleks ajaks olin sellel mängimise algtõed ka selgeks saanud. 1961. aastal usaldas K. Allik mulle juba I trompeti partiid nii puhkpilli- kui ka estraadiorkestris Rütm. Kahjuks kustus Kalju Alliku elutee ootamatult 2. augustil 1964 Järvakandi laulupäeval „Hüvasti suvi!". Ta oli siis vaid 35-aastane ...

Edaspidi hakkas estraadimuusikaga tegelema maestro Hannes Medell, kuid puhkpilliorkester jäi esialgu juhita. Üritati otsida orkestrijuhi kohale inimesi ka väljastpoolt alevit, kuid Allikule võrdset ja väärilist järglast ei leitudki. Pasunamehi meil jätkus, oskasime ja tahtsime mängida, aga juhti ei olnud. Lõpuks võttis juhtohjad enda kätte meie oma orkestri trompetimängija Aleksander Puolakainen. Tänu temale eksisteerisime veel kümme aastat. Paratamatult tuli pereheitmise aeg: osa pillimehi liitus Raikküla orkestriga, osa jätkas mängimist estraadiorkestris „SiCaNa", nende hulgas olin ka mina.

Kui nüüd pillimängu juurest tagasi pillide juurde tuleme, siis kuidas ja millal tuli mõte hakata neid kollektsioneerima?

Selge see, et igal muusikul on soov omada väga head pilli. Kas aga kõigil selleks võimalused on - see on juba iseasi. Aastate jooksul on pillimeestel, kes tõsiselt muusikaga tegelevad, rohkem kui üks instrument, mõnel aga lausa kollektsioon nagu minulgi.

Minu muusikutee lõppes orkester „SiCaNa" laialiminemisega, kui kohalik klubihoone 1982.a. maha põles. Järgnevad aastad olid täis pedagoogitööd ja Järvakandi Keskkoolile staadionite ehitamist, hiljem lisandus sinust kõike nõudev koolidirektori amet. Muusika jaoks ei jätkunud enam aega. Päris juhuslikult avastatud väga huvitav ja unikaalne vanaaegne kornet oligi selleks sütikuks, mis tõi mind tagasi puhkpillide juurde, seda küll nüüd juba kollektsionäärina. Momendil on minu kollektsioonis 177 vaskpuhkpilli.

Peaaegu kõik pillid on ka näitusel välja pandud. Varem olen oma pillikogu eksponeerinud Pärnus, Tartus ja Märjamaal. Siin esinduslikus noortekeskuses üles seatud näitus on pakkunud suurt huvi nii kohalikele kui ka külalistele. Prominentseim oli neist kindlasti Eesti üks parimaid trompetiste Priit Aimla, kes ligemale tund aega tutvus, mängis ja andis oma hinnangu. Mõni pill viis mehe lausa vaimustusse. Lisaks pillidele on siin vaatamiseks kolm kohvritäit puhkpillimuusikaalast kirjandust, brošüüre, fotosid, noote ja plakateid. Loodan, et näitusekülastajad ei pettunud, vaid said meeldiva elamuse.

Kas see võrdlus peab paika, kui võrdlen oma esmamuljet puhkepausiga sümfooniaorkestris?

Kahjuks ei pea. Minu näitusel on ligemale paarkümmend erinevat sorti vaskpuhkpilli, aga sümfooniaorkestris on kasutusel neist vaid metsasarv, tuuba, trompet ja tromboon.

Nimeta veel mõni pill oma kollektsioonist.

See loetelu läheks väga pikaks: kornet, flügelhorn, alt, tenor, bariton, helikon, taskutrompet, fanfaar, jahipasun, armee signaalpasun, flööt, klarnet, suveniir-pasunad jne. Kõiki pille on mitmeid eksemplare, trompeteid on juba ise 57.

Kas mõni vaskpuhkpill on sinu kollektsioonist ka puudu?

Jah, see on tuletõrjepasun ja üht-teist veel.

Kuidas sa ise oma näitusega rahule jäid?

Olen ise väga rahul. Tänan kõiki, kes selle ürituse korraldamisel abiks olid: Mikk Merekivi, Arvi Lepp, Sirje Mett, Virge Viertek, Lembit Jänts, Arvo Jaanimäe ja Valli Raidma - suur tänu neile! Suurim tänu vallavanem Mart Järvikule, kes tegi ettepaneku näidata ka alevirahvale minu puhkpillikollektsiooni ja toetas näituse korraldamist.