Tunne oma maad
Tore oli näha, et säilitatakse seda, mida ettevõtlikud talumehed kunagi käima olid lükanud. Oli ju eesti või kuulus ka välismaal. Meenutasime kurbusega aegu, mil meiegi silmad nägid hommikuti teedel hobuseid piimanõudega... Nagu ütleb laulgi: Kõik kadunud aegade uttu.
Järgmine peatus oli kohas, kus meiesugustel polnud midagi meenutada - olime Sassi talus, kus peetakse jaanalinde ja teisi eksootilisi sulelisi. Loodus on ikka imeline - kui peremees kasutab jaanalinnu muna avamiseks drelli, siis nõrguke tibu avab selle vaevata.
Meie teele jäi ka Kurgja talumuuseum, kus selle kunagine omanik Jakobson oma lühikese eluea jooksul (41 a!) palju tegi ja veel rohkem tegemata jäi. Uurisime, kas lüpsiajal sealt ka sooja piima saab, nagu me lapsepõlves kõik nautisime. Siis vastati, et EURO nõuded seda ei luba. Piim ei tohi enne tarbijani jõudmist õhuga kokku puutuda. Kaasaegne tehnika on ka sinna jõudnud ja käsitsi tööd ei tehta.
Järgmisena põikasime Järvakandi klaasimuuseumi, kus tore giid tutvustas klaasi valmistamise ABCd ja nägime klaasipuhujate tagasihoidlikku elamist. Peale kõhupauna täitmist olimegi pea Pärnus. Vaatasime suviseid kontserdipaiku Vallikäärus, Ammende villat, kuursaali, kuulasime Valgre muusikat ja soovijad võisid varbad vette pista või ujuda. Enamus arvas, et Pedja vesi on siiski ujumiseks kodusem.
Ja ootaski ees kodutee. Enamus reisijaid jäid sõiduga rahule.