16.09.2011, 09:00
See oli üks rahutu rahvaste rändamise aeg
1920. ja 1921. aasta kujunesid Eestis üpris rahutuks rahvaste rändamise ajaks. Koos valgekaartliku Vene Loodearmeega taganes siia kümneid tuhandeid sõjapõgenikke, nn valgeemigrante. Aegamööda nad lahkusid Saksamaa või Lääne-Euroopa riikidesse.
FOTO:
Punaselt Nõukogude Venemaalt liikus Eesti kaudu Kesk-Euroopasse tšehhe, slovakke, ungarlasi jt, kes olid olnud Tsaari-Venemaal sõjavangis või I maailmasõjas Venemaa poole üle jooksnud. Teisalt jõudsid Eestisse esimesed tuhanded optandid, s.t Venemaal elanud eestlased, kes Tartu rahu järel pöördusid kodumaale tagasi. Paljud tulid tundmatule ajaloolisele kodumaale, sest nende vaarvanemad olid rännanud Venemaale juba 1840.–1860. aastatel. Opteerimist ja sõjapõgenike tagasipöördumist käsitleti Tartu rahulepingus üsna üldsõnaliselt. Lepingu IV punkt võimaldas Vene SFNVs elavatel eestlastel ühe aasta jooksul, alates rahulepingu ratifitseerimisest, Eestisse opteeruda. Keda loeti eestlaseks? Eestlaseks loeti isikuid, “kes ise või kelle vanemad olid arvele võetud nüüdse Eesti alal olemasolnud või seisuslikes asutustes”. Vaidlusküsimuste jaoks tuli luua Eesti–Vene segakomisjon. Eestis elanud venelased või muust rahvusest inimesed võisid sama aja jooksul opteeruda Nõukogude Venemaale. Aprillis 1920 sõlmis Nõukogude Venemaa lepingu Saksamaalt sõjavangide evakueerimiseks, samasugune leping tehti ka Eestiga. Nii said tähtsamad õiguslikud aktid valmis.