Mahtra Talurahvamuuseumi direktor Riina Annus

Sündinud 18.09 1967. Lõpetanud Õisu Toiduainetööstuse Tehnikumi, Eesti Maaülikooli, omandanud ka pedagoogi ja andragoogi kutse.

Olen üles kasvanud kolmelapselises töökate kolhoosnike peres, kus jätkati ema poolt pärit suure pere traditsiooni - lapsed tegid kõiki jõukohaseid koduseid töid ja kui vaja, tuli minna ka kolhoosi karja hoidma või öövalvesse suurfarmi. Lapsepõlve parimad mälestused on ikka karjaskäimisest ja tädiga metsas hulkumisest. Suurema osa oma teadlikust elust olen elanud Järvamaal, kuid oman ema poolt pärandatud tugevaid mulgi juuri. Mul on kaks väga toredat last, kellest üks on juba täiskasvanu ja elab omaette.

Enne Mahtra Talurahvamuuseumisse tulekut töötasin Eesti Piimandusmuuseumis giid-pedagoogina, kus minu ülesandeks oli välja mõelda programmid ning need teha huvitavaks ja kättesaadavaks igas eas inimestele. Nii sai sisse viidud või valmistamine vanadel võimasinatel, jäätise valmistamine lihtsal kodusel teel, Päkapikk Peetri Tegevusteater, piimapäev ja „Piimapreili tuleb külla" kus me piimapäeval valitud piimapreiliga rändasime mööda koole ja mängisime põrandamängu. Lisaks Piimandusmuuseumile töötasin 13 aastat Paide Huvikeskuses õpetajana, kus õpetasin täiskasvanutele klaasvitraaži ja lilleseadet ning poistele puutööd.

Praegu olen Väätsa Põhikooli hoolekogu esimees ja MTÜ Väätsa Kooli Sõprade Seltsi asutaja ning selle juhatuse esimees.

Mul on palju hobisid, mis on paralleelselt olnud ka väikeseks sissetuleku allikaks: teen lilleseadeid erinevateks sündmusteks ja tähtpäevadeks, koostan aiaplaane ja annan nõu aiapidajatele, teen klaasvitraaži ja vahel harva ka joonistan. Meeldib matkata-reisida nii jalgrattaga, oma autoga kui ka lennuki või bussiga.Kindlasti tekib teil kõigil küsimus, miks olen ma Mahtra Talurahvamuuseumis. Võin vastata väga kindlalt. Ühel hetkel tunneb inimene, et ta on võimeline rohkemaks, kui ta senini on korda saatnud. Pärast 7-aastast muuseumitööd pedagoogina tundsin, et olen küps panustama oma energiat ja mõtteid millegi suurema jaoks. Kas see mul ka õnnestub? Seda on näha edaspidi. Kindlasti ei saavuta ma midagi üksi, vaid ikka koostöös kollektiivi ja piirkonna rahvaga. Teeme kõik koos nii, et saaksime uhkusega väljaspool maakonda öelda, et tulen Juuru vallast, sealt, kus asub Mahtra Talurahvamuuseum.

Ma olen siiski optimist, mis sest, et muuseum on olnud pikka aega äraootaval seisukohal ja seetõttu on ka areng kuidagi seisma jäänud. Muuseumi kogudes on aukartustäratav hulk museaale ja siin töötavad suurepärased inimesed.

Soovin, et me kõik mõtleksime positiivsemalt, laiemalt ja avaramalt ning kaugemale ette, siis saame aru, et kõik, mida me täna teeme ja välja ütleme, peegeldab tagasi aastate pärast. Virisemine ja üksteisele augu kaevamine ei vii kedagi edasi.

Mulle on alati meeldinud lugeda tarkade meeste tsitaate, siinkohal Lennart-Georg Meri: „Inimene kui õppimisvõimeline olevus liigub tuntud minevikust tundmatusse tulevikku. Suudame minevikust kaasa võtta ainult selle osa, mis meile on tuntud, ülevaatlik, seletuse või nime saanud, läbipaistvaks ja omaseks muutunud. Nii elab minevik ehk ajalookogemus meis edasi: inimene vajab ajalugu ja arvatavasti inimene ongi ajalugu. Mida laitmatum on inimese side minevikuga, seda õppimisvõimelisem ta on." („Hõbevalgem", 1976)