No küll on ikka Eestis kehv elada. Kõik on meil väike ja tähtsusetu. Ei ole meil maailma tasemel taifuune, ka maavärinad on tühised.

Aga häda ja viletsus on suur: kohe kutsub häälekalt väljendama. Eestimaal söövad lapsed näljaga rohtu ja taimede lehti. Uurisin Viiratsi valla sotsiaaltöötajate käest, et kas neile on tulnud sellist infot, et lapsed on nii näljased, et söövad jänesekapsaid. Vastuse sain eitava. Kellele sellise liialdatud ja eksitava informatsiooni levitamine kasulik on, seda on raske öelda.

Raamatupidamine on keeruline. Kas 73 677 krooni on väiksem kui 116 077 krooni? Kas vallaametnike  transpordikulud aastatel 2008. aastal - 116 077 krooni, 2009. aastal - 765 87 krooni ja  2010. aastal - 73 677 krooni on vähenenud? Või hoopis suurenenud paremuse suunas? Või läinud hoopis halvemaks. Kuidas seda ikkagi võtta?

Hiljuti ilmus DELFI-is artikkel kus kirjutati väliseestlasest Männilist huvitavaid detaile. Nimelt põgenes Männil 1944. aastal koos Läände. Oma mälestustes tunnistas ta, et oli Paldiskis Punaarmee baasi ehitamas ja sai punaväelaste juhtkonna poolt tubli töö eest stahhaanovlase kõrge nimetuse. See ehk polegi märkimisväärne: raha oli ju vaja. Mõtlemapanev tõik on aga Männili tunnistus, et kui ta oleks jäänud Eestisse, siis oleks kindlasti astunud Kommunistliku partei kuulusrikkasse nimestikku.

Ka meil on populismi edasiviijaid piisavalt. Vahetatakse erakonda. Neid näiteid on kuhjaga. Ikka vastavalt hetke olukorrale ja vajadusele. Kas bensiini hind on tõusnud või mitte, kas suhkur on kallinenud või mitte. Kõike saab populistlikult seletada.

«Hea» sisu vaheldub käsikäes muutuvate vajadustega ja sellest tulenevate tõekspidamistega.  Ja tõekspidamised muutuvadki mõnelgi vastavalt vajadusele ning sageli on nende kummardajad kibestunud.

Juunikuu volikogu eelnõude ettekandjatel oli raskusi eelnõude ettekandmisel. Seda just Kauni kodu konkursi statuudi osas. Ega midagi hullu ei juhtunud, eelnõu viidi teisele lugemisele: selle menetlusega on aega piisavalt. Veel sama volikogu meenutades tundub, et nii mõnigi liige ei julge volikogus küsimusi esitada ja et eelnõude juures olevaid seletuskirju lihtsalt ei loeta.

Mida see meile õpetab? Minu nägemuses ollakse nii vallamajas kui ka mõningate volikogu liikmete hulgas jätkuvalt  harjutud endise tööstiiliga. Hea oleks, kui ma mõneski neis mõtetes olen olnud eksija rollis. Jõudu tööle!