Europeade: Seekord mängiti ja tantsiti Tartus
Sellel suvel oli seda suurt festivali au korraldada Eestil. 48. Europeade toimus 21.-24. juulini Tartus. Sellest suurepärasest üritusest said osa paljud meie kaasmaalased, sest samaaegselt toimusid Mini-Europeade'id Eesti erinevates paikades. Ka Tormat väisasid temperamentsed hispaanlased, kes andsid meie kohalike isetegevuslastega meeleoluka suveõhtuse kontserdi.
Festival algas kontserdiga Tartu Laululaval 21. juulil ning lõppes rongkäiguga läbi Tartu linna ja muidugi lõppkontserdiga 24. juulil. Nende nelja päeva sisse mahtus arvukaid esinemisi Tartu linna tänavatel. Esinesid nii kohalikud kui kauged külalised. Traditsiooniline simmaniõhtu tõi Raekoja platsile palju rahvast ning meie kohalikke kuulsamaid muusikuid. Melu festivalile lisasid ka samaaegselt toimunud Hansapäevad.
Kes ei teaks, et kodupubliku ees on alati esineda pisut "teisem". See pabin panebki meid kõiki alati rohkem pingutama ja tulemus on super. Meiegi esinemised läksid hästi ning kaasalauljaid, aplodeerijaid ning kiidusõnu tuli sageli ette. Head etteasted annavad meile kindlama võimaluse osaleda järgmistel Europeade'idel. Tänavust festivali on kiidetud väga ning võiks ju loota, et meil õnnestub see suur pidu siia uuesti tuua.
Europeade minu kui vabatahtliku abilise silmade läbi
Europeade'il ehk Euroopa suurimal rahvakultuurifestivalil olen varemgi käinud, kas tantsija või fännina. Kuna sel aastal toimus see vahva üritus Eestimaal ja Tartus, oli mul võimalus saada vabatahtlikuks abiliseks, kelle ülesanne oli olla ühe või paari välismaa grupi giid. Minule määrati kaks Saksamaalt pärit soliidsemas eas rahvatantsugruppi. Festival ise algas alles 20. juulil, kuid minul tuli grupp vastu võtta juba päev varem.
Ootusärevus oli suur, sest ei teadnud, kas ja kuidas ma ikka hakkama saan. Pabistasin eelkõige saksa keele pärast, kuigi ma seda pool elu juba õppinud olen. Muidugi oli mul ka inglise keel tagataskust võtta, kuid tahtsin nendega ikkagi nende enda emakeeles rääkida, et neil kodusem tunne oleks. Saabudes olid nad pisut isegi üllatunud, et suudan nendega saksa keeles rääkida ning ei olnud kadedad mind kiitma. Sakslaste rühmavanem saigi alguses aru, et ma olen 24 tundi ööpäevas nende juures! Üsna kohe lükkasin selle väite ümber, kuna paljude asjadega said nad ka ise suurepäraselt hakkama.
Minu sakslased olid rõõmsameelsed ja hästi vahvad, kuid kui pidi rohkem kui 15 meetrit kõndima, ilmnes probleeme. Ei ole nad vist harjunud, et igale poole linnas saab jalgsi kohale. Tartu linn on nende kodulinnadega võrreldes üsna pisikene ja nii ma neid jalgsi käima meelitasingi. Grupi juht Elfriede palus kohe samal päeval, kui nendega esimest korda kohtusin, et mingisuguse reisikava koostaksin. Nende soov oli näha Eestimaa kaunimaid ja huvitavamaid paiku. See ülesanne tundus mulle esmapilgul üsna keeruline, sest ei tunne ma ju nii hästi Tartumaad. Lubasin rõõmsalt seda teha, kuid ise mõtlesin: "Mis ajast ma giidiks hakkasin?". Niisiis läksingi õhtul oma ööbimispaika ja hakkasin "guugeldama", et saada teada, kuhu tasuks minna.
Esimese reisiga viisin nad Peipsi äärde ja näitasin neile kõikvõimalikke vähegi vaatamisväärseid kohti. Õnneks oli bussijuht meil tore ja teadis ise ka, mida võiksime sakslastele näidata. Nii me siis kolistasimegi mööda kruusateid ning külalised imestasid meie tahmunud toonekurgede, väheste lehmade ja üksikute talumajade üle keset metsa.
Sakslased arvasid, et ma võiksin neile järgmisel päeval ka Tartut näidata ja sellest rääkida. Kuigi väitsin, et ma ei ole Tartust pärit ega oska igasuguste majade ajaloost kõnelda, ei jätnud nad jonni ning nii ma end koos nendega giidi mängimas avastasingi. Rääkida ma neile palju ei osanud - siin on Vanemuine, siin on Tartu Ülikool... ja natuke tuli ka Google abiks.
Tegelikult oli giiditöö ju tore, kuid samas väga väsitav ja vastutusrikas (meile öeldi sõnaselgelt, et kedagi ära kaotada ei tohi! Sellest, kuidas üks sakslane Avinurme kirikusse kogemata korraks luku taha jäi, ma pikemalt ei kõnele... Eks grupp lootis võib-olla minult pisut palju ka, kuid see oli mulle äärmiselt hea kogemus ja keelepraktika.
Tänud Valdo Rebasele, tänu kellele Europeade üldse Eestisse jõudis, kes mind giidiks värbas ja kõikidele mu küsimustele kohe vastas ja lahenduse leidis.
* * *
Minu jaoks oli Europeadel osalemine midagi erakordselt toredat ning meeldejäävat. Eelkõige sai praktiseerida keeleoskust ning samuti oli võimalik tundma õppida Tartu linna. Grupp, kellele sain giidiks olla, oli pärit Lätist Ape vallast ning nende nimi oli "Metenis''. Minu peamine ülesanne oli nende jaoks alati olemas olla, aidata raskete küsimuste lahendamisel, anda kätte õiged juhised ning eelkõige olla hea sõber, kellele loota. Eks ma alguses mõtlesin, et tahaks ikka mingit muud riiki, kas siis Ungarit, Itaaliat või Portugali, kuna nad on absoluutselt teistsugused. Sain aga Läti, meie oma naabri. Olen ju ise ka mitmeid kordi Lätis käinud ja see ei tundunud enam minu jaoks eksootilisena.
Kohtudes oma grupiga, sain selgeks, et just nendega tahan peopäevad veeta. Nende avatus uute asjade suhtes, rõõmsameelsus, energilised tantsud ja positiivsus inspireerisid ka mind oma tööd kõige paremini tegema. Kõik need 16 tantsijat pugesid mulle hinge ning hüvasti jätta oli nendega väga raske. "Metenise'' juhendaja Edite oli vanaema sorti naine, kes ikka muretses absoluutselt kõige ja kõigi pärast ning käitus minugagi nagu oma lapselapsega, mis oli väga armas. Eks ma ise ka muretsesin, kas me ikka jõuame oma esinemiskohtadesse õigeks ajaks ning kas lavad on seal, kus nad pidid olema. Õnneks laabus kõik suurepäraselt ning oma tööga seal jäin ma rahule.
MADLI PIHLAK
* * *
Minu tee Europeadeni oli läbi juhuse. 19. juulil oma ungari gruppi oodates puudusid mul igasugused ootused ja lootused tuleva suhtes. Oli ainult kartus,et mis saab, kui nn ungarlased ungari keele asemel hoopis saksa keelt räägivad, nagu mind juba kolm päeva varem ette oli hirmutatud.
Pärast kuuetunnist ootamist, lõpuks juba päris üksinda hiigelsuures spordisaalis, saabusid ka minu ungarlased, kõige viimastena ja hirmsasti rõõmsameelsetena - nagu neile kombekohane. Muidugi nende üllatus oli suur, et Eestis ootas neid heledapäine rohesilmne neid, kellel ungari keel suus.
Need viis täispikka festivalipäeva läksid justnagu linnulennul. Varahommikused proovid, esinemised vanalinna lavadel, õhtune tantsutrall koolimajas - kõike seda elasime me läbi koos ja lõpuks tekkiski tunne, et mina polnud enam lihtsalt giid, vaid vana sõber, kellele oldi külla tuldud. Sain ka ise õppida erinevaid ungari-saksa piiriäärseid tantsusamme, lauluviise ja osa sellest enneolematult sõbralikust seltskonnast, kes võtsid mind kui oma grupiliiget. Ungarlased jätsid sügava mulje kindlasti paljudele oma temperamentsuse, pealehakkamise ja ühtekuuluvusega. Olles nüüd neil juba ka augustis külas käinud, olen veendnud, et ega paremat gruppi, kellega oma esimene Europeade veeta, poleks ma osanud tahtagi. Suur aitäh sulle imelise Europeade'i eest, Saarer Tanzgruppe!
KERTU TUTT
