Juubilari veerg: Põline kalur Aksel Kangur on olnud kolm korda uppumisohus
Ta käis Lohusuu koolis. Tuli sõda, kuid õnneks jäi Lagedi küla sõjast puutumata. Aksel meenutab, et külas oli tol ajal palju noori, kes kahjuks jäid sõjast koju tulemata. Aksel küll võeti Saksa sõjaväe teenistusse, aga siis oli sõda juba peaaegu lõppenud.
Aksel, nagu ta vanaisa ja isagi, hakkas Peipsi järvel kalal käima. Esimene kalalkäik toimus juba 15-aastasena. Kalal käidi purjepaadiga, milles oli 5 meest. Algul püüti noodaga, hiljem mõrra ja võrguga. Kalasaagid olid tol ajal korralikud. Aksel rääkis loo, kuidas nad läksid ükskord Peipsi järve mõrda panema. Tuuled olid head ja tõid rääbise otse mõrda. Ühe tunniga oli mõrras 4 tonni rääbist! Püügikeeldusid tol ajal polnudki, ainult havi kudemise ajal ei tohtinud kalda äärest püüda.
Abikaasa Almaga abiellus Aksel 1951. aastal. Neil sündis 3 last. Nad on ühte sammu astunud juba pea 60 aastat. Aksel võrdleb, et tänapäeval on kõik hoopis teistmoodi - abiellutakse ja siis kohe lahutatakse. Nüüd on lahutus nagu moes, vanasti oli see aga häbiasi.
Aksel ja Alma elavad Lagedil majas, mille Aksel koos isaga ehitas. Tol ajal vaba aega polnudki, kogu aeg tehti tööd. Aksel teenis leiba kalurina. Ta käib siiani vahest kevadeti järvel. Akslile maitsevad kõige rohkem latikas ja rääbis. Seda viimast on küll tänapäeval Peipsi järves vähemaks jäänud. Aksel arvab, et üks põhjus võib olla selles, et kuna rääbise kudemisaeg on novembrikuus, siis tõstab külm kudu ülespoole ja see hävib. Kord jäi Aksli võrku ka üks imelik kala lõheliste liigist.
Aksel põlise kalurina on näinud Peipsi järve mitu palet. Ta on olnud 3 korda uppumisohus. Kord panid nad talvel naabrimehega Rannapungerjal 4 kilomeetri kaugusele võrke. Järgmisel päeval, kui nad läksid võrku vaatama, hakkas maa poolt kõva tuul puhuma. Võrke, mis olid paksult kala täis, välja võttes, hakkas jää järsku liikuma. Tekkis suur pragu. Võrgud jäid sinnapaika ja mehed jäid jäätükile hulpima. Viimasel hetkel said nad üle prao jääle tagasi ja siis hakkasid jooksma. Enne ei peatunud, kui liiv oli jalge all. Aksel ütleb, et Alma oli juba tormidega harjunud, ei muretsenud palju, kui mees tormiga kalal käis. Ka Alma on mõned aastad talviti Aksliga kalal kaasas käinud. Kalamehe naisena oli Almal võrkude puhastamine ja arutamine käpas. Koos Möldri Hermaniga tegi Aksel endale paadi. Paadimeistreid leidus tol ajal igast külast. Paadid olid puidust ja tugevad. Aksli sõnul oli kalameestel, vähemalt neil, kes viitsisid tööd teha, hea teenistus. Aksel meenutab veel, et vanasti isegi vabal päeval võttis ta õnge ja läks kalale. Ta on käinud Peipsil kokku juba 70 aastat!
Tol ajal oli Lagedil elanikke sajaringis. Kõik olid sõbralikud ja ka Veneküla rahvaga saadi hästi läbi. Aksel kiidab, et Veneküla mehed olid kõvad töömehed ja suheldi eesti keeles. Tänaseks on jäänud Lagedile põliseid elanikke umbes kümme, ka suvitajaid jääb aina vähemaks. Akslil ja Almal igav ei ole, sest naabrid käivad neil tihti külas juttu ajamas. Ka oma pere noored käivad tihti kodus, mille üle on Akslil väga hea meel. Noored aitavad alati ja lapselapselapsed toovad majja palju rõõmu.
Palju õnne, tervist, jõudu ja head kalasaaki Akslile sünnipäeva puhul!
