Intervjuu Räpina valla aukodaniku Ülo Zirnaskiga
Tänan! Esialgu jah, sest senini olid kohalikud austus- ja tänuavaldused piirdunud peamiselt poliitiliste tähtpäevadega. Suuremate autasude saamise aluseks oli kuulumine NLKP sse. Seepärast oli Eesti Vabariigi ajal autasu saamine üllatav ja meeldiv, kuna suurem osa elutööst on tehtud enne Eesti taassündi.
Olete aktiivne mitmetes valdkondades - hariduses, spordis, kultuuris ja aianduses. Milline valdkond teid kõige rohkem köidab? Miks?
Hariduse valdkonna aktiivsust ei saa esialgu esile tõsta, sest pedagoogilist haridust mul ju polnud. Hiljem kui asusin uuesti õppima Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonda kaugõppesse aastal 1951, sain juurde ka pedagoogilist haridust. Kahjuks või õnneks jäi see mul lõpetamata, kuna kaugõpe viidi ära Leningradi ja oleks tulnud jätkata vene keeles.
Igal tegevusvaldkonnal oli oma aeg. Kõigepealt alustasin spordiga - pidin andma ju kehalist kasvatust nii poistele kui tüdrukutele -, sest esialgu olin spordis ma kõige kompetentsem ja mis kõige tähtsam - õpilased tulid sellega suure vaimustusega kaasa.
Kuid spordivaimustus vähenes, sest tippspordi tegemise aeg sai mööda. Siis tõusis esikohale põllumajanduse mehhaniseerimine ja klassivälise tööna võistukünd, millest sattusin ise suurde vaimustusse ning selle õpetamise käigus puutusin kokku väga andekate ja tublide õpilastega, kelle tulemused olid paljude aastate vältel Eesti ja Nõukogude Liidu ulatuses märkimisväärsed. Loomulikult sain ma ka ise künnitarkused selgeks. Piirdusin siiski õpetamisega, ise ei võistelnud. Igal sügisel künnan oma maa ikka ise.
Kultuuriga olen kokku puutunud peamiselt laulmisega. Olen proovinud ka mõningaid pille mängida, näiteks akordionit, mandoliini, viiulit, kuid ajapuudusel neist loobunud.
Aiandus, kitsamalt maasikakasvatus, on olnud minu kauaaegne ja viimane huviala ja sellega tulebki vist lõpetada.
Teie saavutuste nimekiri on pikk ja mitmekülgne. Millist saavutust te ise kõige rohkem hindate?
Kõige olulisemad on loomulikult noorema ea saavutused spordis (kergejõustik, võrkpall, uisutamine) ja künnivõistlustel. Mul endal ja minu juhendatavatel õpilastel olid märkimisväärsed tulemused Eesti vabariigis ja ka üleliidulises ulatuses.
Esimestel sõjajärgsetel Eesti noorte kergejõustikuvõistlustel 1945. aastal Viljandis saavutasin I koha 400 m jooksus, II koha 800 m jooksus, III koha 1500 m jooksus ning IV koha kõrgushüppes.
Räpina Aianduskooli võrkpallimeeskond tuli 1952. aasta koolinoorte vabariiklikul spartakiaadil kuue finalisti hulgas hõbemedalile, kaotades vaid Tartu linna võistkonnale.
1951. aastal tulin NL maanoorte spartakiaadil Odessas kõrgushüppes I kohale ja 1952. aastal Eesti Leningradi matškohtumisel I kohale. 1953. aasta maanoorte võrkpallivõistlustel Odessas tulin Eesti võistkonnas II kohale, Räpinast olid võistkonnas veel A. Narusk ja H. Hääl.
Künnivõistlustel Suzdalis olin esimest korda Eesti künnivõistkonna noortetreeneriks ja minu juhendatav noorvõistleja Raivo Kõiv saavutas üllatuslikult NL absoluutse meistritiitli, ületades punktidega ka meesteklassi tulemused. Eesti võistkond saavutas üldkokkuvõttes esmakordselt I koha. Eesti võistkond saavutas üldkokkuvõttes esikoha veel 1985. aastal Baškiirias, kus minu juhendatavaks oli Hillar Seli Räpina Aianduskoolist.
Võibki öelda, et nii sport kui võistluskünd on hõivanud teatud eluperioodil kogu mu vaba aja, aga maasikakasvatus on erinev selle poolest, et siin on lahendus veel ees. Kõik oleks imelihtne, kui umbrohtu ei oleks või ta oleks kergesti hävitatav, aga pole.
2007. aastal patenteerisite oma kasuliku mudeli „Aedmaasika viljelemine integreeritud viisil". Palun selgitage, mida see täpselt tähendab!
Integratsioon on võõrsõnastiku järgi osade ühendamine või ühinemine tervikuks. Seda sõna kasutatakse nii poliitikas kui ka mujal ning leidsin, et kasuliku mudeli vormistamisel see sobib, kuna meetodiga saab lahendada mitu probleemi.
Varematel aegadel, kui kilet veel polnud, kasutati maasikate allapanemiseks rukkipõhku. Kui ilmus kile, hakati musta kilet kasutama. See hoidis marjad puhtad ja vähendas põllu umbrohtumist. Viimasel ajal on aga koos kilemultši kasutamisega levinud ka mitmesugused kahjurid ja haigused, mille vastu tuleb kasutada mürkkemikaale. Maasikate väetamiseks tuleb kasutada kastmisseadet, mille rajamine on kallis. Kallis on ka kile ja selle mahapanek ning maasikapõllu likvideerimisel kile utiliseerimine. Kõigi nende puuduste ärahoidmiseks on võimalik kasutada põllu põletamist, mida aga kilemultši kasutamisel teha ei saa.
Maaülikooli õppejõud Kadri Karp on oma doktoritöös põhjendanud põletamise kasulikkust oma põldkatsete kogemuste põhjal Vasulas. Ta kasutas rukkipõhku, mis veeti ja laotati maasikapõllule. Rukkipõhu vedu ja laotamine nõudis aga palju tööd ja maasikakasvatajad jäid kile kasutamise juurde. Mina tegelesin sama probleemiga ja tulin teisele lahendusele. Suurendasin maasikapõllu reavahed 140 cm ni ja külvasin reavahedesse talirukki. Kevadel hoiab talirukis maasikaõied öökülmadel külmumast. Pärast õitsemist niidetakse rukis niidukiga ja see moodustab kahele poole maasikarida multši, mis hoiab ära maasikate määrdumise mullaga. Pärast maasikate korjamist niidetakse ka maasikalehed ja tõmmatakse koos rukkimultšiga maasikarea peale vaalu, kuivatatakse ja põletatakse. Jääb ära põhu laialivedu ja laotamine.
Põletamisel hävivad täielikult lestad ja nende munad, õielõikajad ja paljud haigused, minu tähelepanekute järgi ka viirushaigused, ning ka hahkhallituse levik pidurdub. Maasikareal kasvav umbrohi hävineb ja maasikareale jääv tuhk annab lisaväetist. Sügiseks haritakse reavahed üles ja sinna külvatakse uuesti rukis. Maasikaridadelt tuleb umbrohi hävitada käsitsi ja istanduse likvideerimine on väga lihtne sügiskünniga.
Meetod on väga efektiivne maasikalesta vastu, viirushaiguste ärahoidmine ei ole teaduslikult veel tõestatud. Meetodi puuduseks on käsitsitöö umbrohu hävitamisel.
Mida patendi saamine enda väljatöötatud meetodile sisuliselt tähendab, lisaks sellele, et see on kindlasti suur tunnustus?
Patendi vormistamine oli küllaltki keeruline ja mingit materiaalset hüve ma ei saanud. Ainult keegi teine ei saa seda enam oma nimele vormistada. Eks ta ole rohkem auasi. Kui sellest meetodist on maasikakasvatajatele kasu, on mul selle üle hea meel. Loodan, et hiljem levib meetod laiemalt.
Olite kauaaegne Räpina Aianduskooli õpetaja. Kas hoiate end ka praegu aianduskoolis toimuvaga kursis?
Olen pidevalt huvitatud aianduskooli tegemistest ja käin seal. Olen ju selline õnnelik inimene, kelle asutus on veel alles, paljudel ei ole enam kuhugi tagasi minna. Loodan, et nad proovivad ka minu meetodil maasikaid kasvatada.
Aianduskoolis töötades valmistasite võistlejaid ette künnivõistlusteks. Mis teile sellest perioodist eredamalt meelde on jäänud?
Tutvusin väga püüdlike ja tarkade õpilastega, kes olid suure huviga tegevuse juures. Nad said aru, kui tähtis selle töö tulemus on. Aastaid hiljem kohtudes juhtusin paljusid nägema künnivõistluste organiseerijate või kohtunikena. Selgus, et künniga said edukalt hakkama ka õrnema soo esindajad. Ühel Räpina Aianduskooli tütarlapsel oli vabariiklikel võistlustel võimalik konkureerida teeneliste mehhanisaatorite Elle Müüri ja Erika Rõõmuga.
Üleliidulistel võistlustel 1977. aastal võtsime koos Raivo Kõivuga vene adra juures kasutusele tehnilise täiustuse, mille tõttu läks ader vao otsas paremini mulda ja traktor liikus vaos nii, et traktorit roolida polnud vajagi. See omadus on nüüd rakendatud uuemate ameerika traktorite juures.
1971. aasta. Algamas on järjekordne sõit künnivõistlustele. Vasakult: Kalju Johanson (autojuht), Ando Eensalu (võistukündja) ja Ülo Zirnask (treener).
Ka spordiga olete tegelenud aastakümneid ning teile kuulus Räpina rajooni kõrgushüppe rekord (1,85 m) lausa 30 aastat. Millal te viimati võistlesite?
Viimati võistlesin koos noorema pojaga Võrus 2002. aastal spordiveteranide kergejõustiku võistlustel. Seega tuleb võistlejastaaži ligi 60 aastat.
Lisaks spordile tegelete ka laulmisega. Alates 1952. aastast laulate Räpina Meeskooris, kuid juba enne seda laulsite Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna segakooris. Mis teid laulmise juures hoiab, mida see teile juurde annab?
Laulmine on tasuta võimalus enese harimiseks. Nooditundmine on kui teise keele valdamine. Osates teiste rahvaste laule, on väga hea kontakti luua.
Olen ka ainus Räpina Meeskoori liige koori asutamisajast, kes käib veel laulmas. Lauljastaaži on mul ca 64 aastat.
Olete olnud ka linnavolikogu liige ning kohaliku elu edendamises aktiivselt kaasa rääkinud. Kuidas te praeguse Räpinaga rahule jääte?
Olin Räpina linnavolikogus, kui otsustasime linna ja valla ühendada. Arvan, et tegime õigesti.
Vallavalitsuse ja volikogu tööga olen rahul. Viimastel aastatel on vallas väga palju positiivset toimunud, kõike ei jõua üles lugedagi. Eriti meeldivad mulle korras teed. Ma ei kujuta ettegi liikumist ilma jalgrattata. Räpina koolid on tuntud ja kõrgel tasemel, loodan, et nad jäävad alles. Kui Sillapää loss ka remonditud saab ja muuseum normaalsed töötingimused, siis ei oska vast enam midagi soovida.
Iga suure mehe taga on alati ka tema perekond, kes toetab ja jõudu annab. Millega teie pere tegeleb?
Minu kümneliikmelisest perest on järel kaheksa. Kaks väga olulist pereliiget on kahjuks juba lahkunud. Kõik pereliikmed on tegelenud spordiga. Kaks on ajakirjanikud Eesti Ekspressis ja Päevalehes. Noorem poeg on lisaks ka maratonijooksja ja maailmarändur. Tütar Tiina jätkab minu tegevust - ta on kehalise kasvatuse õpetaja ja treener. Perekond on üksmeelne ja üksteist abistav.
Zirnaskite perekond ligikaudu kümme aastat tagasi. Vasakult: Villu, Tõnu, Meeri, Mart, Kadri ja Ülo. Pildilt puudub Tiiu.
Olete olnud teistele eeskujuks peamiselt oma tegevusega. Kuid kui siiski püüda elutõdesid sõnadesse panna, siis mida rõhutaksite? Mis on oluline?
Laulus „Hoia, Jumal, Eestit" on fraas: „Rahu, töö ja kainus olgu Eesti kroon." Arvan, et need on väärtused, milleta ei jää me rahvana püsima. Ajaloos on eestlastele omistatud eriline vaist praktilistele töödele ja töövahendite täiustamisele. Varem nimetati seda ratsionaliseerimiseks, nüüd vist sobiks innovatsioon. Seda omadust tuleks edasi arendada.
Ma ei ole täiskarsklane, kuid ma ei suitseta ja mul ei ole teisi tervisele kahjulikke harjumusi, mis on paljudele, ka sportlastele, allakäigu põhjuseks.
Lõpetuseks küsin, mis on teie kõrge ea saladus? Kas leidub mõni salanipp?
Olen elanud tõesti palju kauem kui on Eesti meeste keskmine eluiga (Härra Zirnask on 84 aastane. - Toim.). Loomulikult on kasuks meeldiv tegevus, mis ei tohiks käia üle jõu. Liikumine on soovitatav, näiteks jalgrattaga. Ning positiivne suhtumine teistesse inimestesse, eriti noortesse. Mingit suurt saladust või nippi siin polegi.
Saladust siin tõesti polegi. Elurõõm ja positiivsus säravad ju härra Zirnaski näost ja silmist vastu. Õpetussõnu polegi tarvis, härra Zirnask ise oma olemisega on juba suureks eeskujuks. Veel kord palju õnne aukodaniku tiitli puhul ning tervist ja jätkuvat rõõmsat meelt!
