Kolm päeva südameriigis
Kihelkonnapäevad pakkusid midagi vaimule, hingele ja kehale ning tõid kokku nii omakandi rahva kui ka huvilisi ümbruskonnast ja kaugemaltki. Kuulata, vaadata ja kogeda oli küllaga.
Kihelkonnapäevi alustanud ja lõpetanud säravad kontserdid olid südameriigi päevadele kauniks tooni andvaks raamiks.
Südameriigiks on kihelkonda nimetanud Juuru Mihkli koguduse õpetaja, Juuru kihelkonnapäevade eestvedaja Tauno Kibur. Esmalt kauni ja sügavmõttelisena kõrvu jäänud nimetus sai veelgi tähendusrikkamaks, mitmetahulisemaks ja täpsemaks ajalookonverentside ettekandeid kuulates ja kihelkonnapäevaliste meelsust kogedes.
Raamat ja infotahvel
Seekordne külapäev oli Karitsa päralt, kus küla elujõuallikaks on Karitsu Rant o eesotsas Jaanus Vessartiga. Enne külapäeva Tauno Kiburiga rääkides tõstis ta eriliselt esile külapäeva toimkonna pühendumist ja aktiivsust.
Ei ole just tavapärane, et kihelkonnapäevadel ilmub raamat ühe küla ajaloost. Karitsa rahvas aga võttis selle plaani ja kihelkonnapäevadeks oligi Karitsa karjamõisa viinaaidas peetud aja- ja kodulookonverentsil „soe" trükis „Karitsa küla ja mõisa lugu" saadaval. Sealsamas said kohalolijad osa ka raamatuesitlusest, kus autor Kalev Kask andis kogutud materjalist lühiülevaate.
Sellest, kuidas minevik ja tänapäev võib nähtamatute niitidega omavahel seotud olla ja kuidas kohtumine minevikuga võib avada meile vahel meie endi ajasse peidetud lugusid, andis tunnistust raamatu kokkupanemise lugu. Nimelt avastas Juuru mees Kalev Kask Karitsa ajalugu uurides oma üllatuseks, et ta enda juured ulatuvad sinna 770 aasta vanusesse külla. Nii oli ühe küla ajaloo lugu ühtlasi tema enda leidmise lugu.
Tauno Kibur ütles raamatuesitlusel, et oleks hea, kui iga aasta ilmuks kihelkonnapäevadel ühe küla ajalugu tutvustav raamat.
Peale oma raamatu sai Karitsa küla ka uhke infotahvli, mis samuti külapäeval avati. Täpselt katte mahavõtmise ajal pidas taevataat õigeks kallata kohalolijatele kaela tõeline vihmavaling, mille juurest ei puudunud ka taevatuli. Õnneks oli sõitjaid ootamas just külapäevaks valminud ratastel majake, mis hiljem läbimärjad, aga ülevas meeleolus peolised Karitsa jahimajja soojale supile sõidutas.
Paduvihm, koosolemise lust ja ajalugu
Saju eest varjul olles tuli infotahvli kujundaja, ajakirjanikuna töötava Teet Tederiga jutuks ka tahvli valmimislugu. Teet Tederi sõnul tabas teda kujundades mõte, kui kiiresti võib ajalugu muutuda - külatee, mis algul sai täpseid andmeid silmas pidades märgitud osaliselt kruusa-, osaliselt mustkattega, tuli töö käigus kiirelt ümber muuta, sest selle aja jooksul jõudis kogu tee saada endale mustkatte.
Hoogne paduvihm viis mõtted sellele, mis tähendust see taevailmutus endas võiks kanda. Tuli jutuks, et vihm on viljakuse sümbol. Kastab ja toidab maad. Ja täis kõhuga maa muudab viljakaks kogu küla. Nii sai kihelkonnapäevadele lähedalt ja kaugelt kogunenud rahvas lisaks kuuldule ja nähtule ka sümboolse sõnumi, et Karitsa küla on elujõuline küla.
Karitsa külas oldi kuni õhtuni. Külad võtsid mõõtu spordimängudes, grilliti, tantsiti, valiti maitsvam tort, vaadati Kuimetsa näitetrupi tükki „Aganad" ja peeti simmanit. Nii spordimängudes kui ka tordivalmistamises tõusis esimeseks Lau küla, mille esindajad viisid kaasa ka auhinnaks välja pandud murutrimmeri.
Pühapäevane kirikupäev tõi osalejad Juuru, kus muuhulgas oli võimalik kuulata ajalookonverentsi teemal „Kihelkond eile, täna, homme" ja pastoraadi aias jalutades uudistada käsitöö- ja vanavaralaata. Huvilisi ja osalejaid oli mõlemal pool. Ka pastoraadihoone uks oli kutsuvalt lahti ja lasi uudistajail endasse pilku heita.
Ajalookonverentsil jäi ajaloodoktorite kõnest huvitavate tõikadena meelde, et sõna kihelkond algtüvi on kihlumine, mis annab edasi külade ühendumist: külad kihlusid ühiseks kirikuga seotud olevaks haldusüksuseks - kihelkonnaks. Niisuguse tagamaade avamise taustal saab ka mõiste „südameriik" sügavama ja põhjendatud tähenduse.
(Lugu on ilmunud 12. juuli Nädalises)
