Kas spordivõistlused jätkuvad?
Mina seadsin sisse staabi diplomite, arvuti ja võistluste juhenditega. Õhus oli pinge, midagi oli valesti. Tuli välja, et ruuporit ei saagi seekord koha pealt, sest see oli just katki läinud. Kas keegi oli veel Turbast tulemas? Jah, keegi veel oli - juhtnöörid, kus on ruupor, telefonikõned ja kokkulepped, et see saaks õige inimese kätte. Huuuuh...
Nissikad hakkavad saabuma, saavad majutatud, saavad tervitatud ja teavitatud kahe eesoleva päeva toimimistest. Soojenduseks suured silmaringid ja tervitusvõimlemine võis alata.
Kohale jõudis ruupor (Tarvo Jõeste). Lühike hetkeolukorra ülevaade - tegemist oli ju ikkagi õhtujuhiga, tema pidi ka teadma mis toimub. Ohh..., vaatasime Merikesega teineteisele otsa ja kinnitasime, et see on viimane aasta. Enam ei ole jaksu selle pingega toime tulla. Toetame, kui keegi soovib teha, anname nõu, kui keegi küsib, aga enam ei jaksa. Järgnesid petanque, noolevise, naisekandmine. Mõni ala küttis kirgi rohkem, teine vähem, olulisim oli, et sai õhtusööki.
Saabus bänd - „Omad poisid", algas muusika ja Limbo Lehetu moodi - kübarate ja erinevate peakatetega.
Tantsu jätkus pea südaööni ja omamoodi ka edasi.
Teine päev - 5 miinust kandilise palliga, teatejooks hularõnga ja pajalapiga, võistluse lõpetasid visked palkide ja saabastega.
Kogu kahe päeva vältel said lapsed eraldi oma oskusi proovile panna Kaitseliidu Turba rühma noorte kotkaste poolt üles seatud ülesandeid lahendades. Aitäh poistele! Populaarseimaks osutus seekord nöörijooks, mille aega üritati ikka ja ikka paremaks joosta.
Kui rääkida veidi möödunud hooajast, siis läbi aasta ja ka lõppvõistlusel viisid alasid läbi erinevad külad või võistkonnad, et võistlusalad ei kujuneks väga ühenäoliseks ega koormavaks ühele tegijale. Kogu aasta algas, nagu ikka, mälumänguga, kus küsimused olid huvitavad ja õpetlikud. Palju neist meelde jäid, on iga ühe enda teada.
Sel aastal uus ala kiirkabe, meelitas kohale ka eakama rahva ning võistlus vanaisade ja pojapoegade vahel oli meelihaarav. Järgnesid võrkpall, suusatamine, bowling, ujumine, maastikumäng ja rattasõit. Midagi uut igas alas võrreldes eelmiste aastatega.
Suur, suur aitäh kõikidele korraldajatele! Selline korraldus toob üritusele uusi ja innovaatilisi, aga ka vanu juba unustatud mänge, mis annab kogu kupatusele selle nüansi, et asi ei muutu kunagi igavaks.
Ja nii oligi punktide lugemise aeg. Arvestasime üldarvestuses neid kahte päeva, augustikuu viimasel nädalavahetusel, kokku üheks võistlusalaks, kuid iga ala sai ka omaette diplomi ja kommikarbi. Nagu ikka!
Kommikarpe kogunes igale lauale - mõnele enam, teisele vähem, aga ikkagi.
Niisiis - 2011. aasta Nissi valla külade- ja alevikevaheliste spordivõistluste võitja on võistkond Nurme Riisikad! Küsite, et miks selline nimi? Sellepärast, et selle ürituse üks eesmärk on ühendada Nissi valla külasid ja alevikke ühiselt tegutsema. Nurme Riisikad on hea näide - Riisipere alevik ja Nurme küla. Aga selliseid on meil veel. Kolmanda koha saavutas võistkond NMT (Nissi- Madila-Tabara). Teise koha selle aastal sai Ürjaste küla.
Peale eelnimetatute veel Nissi Mihklid, ehk iga asja peale mihklid endisest Nissi alevikust, kes said neljanda koha. Lehetu küla viies koht ja Ellamaa küla kuues koht. Puudust tunti Turba aleviku võistkonnast. Nii palju sai ära teha, et Turba organiseeris mõned alad, aga ise ei võistelnud.
Teine suur eesmärk sellel üritusel oli võimalikult palju rahvast kaasa haarata, mille ilmekaks näiteks on Lehetu küla, kust läbi aasta on osa võtnud 37 inimest.
Kui veel statistikast mõnda rääkida, siis lugesin ka kokku, kes on erinevatest võistlustest osavõtnud enim arv kordi. Autasustatud sai sihikindlaim mees, Julius Liiv Nissi Mihklitest ja südikaim naine, Karin Lehtme Nurme Riisikatest.
Lõppsõna sai kogu aasta usinasti kaasa võistelnud volikogu esinaine Annely Ajaots, kes meid tänas väikese meenega, soovides meile jõudu ja jaksu järgmiseks aastaks.
Vaatasime jälle Merikesega teineteisele otsa ja ... ehhh, sära vaatas silmast vastu ja naeratus tekkis näole.
Jätsime lahkujatega hüvasti sõnadega - UUEL ÜMARLAUAL NÄEME! Eks näis, mis saab.
