Ilust tingitud muremõtted
Kuna teadsin, et tegemist on Räpina Aianduskooli õppejõuga, siis loomulikult ootasin midagi väga kaunist. Aga see, mille eest leidsime, ületas kõik! Laineliste istutusaladena tohututes kogustes õitsvaid püsikuid, sekka okaspuuvorme ja lehtpuid. Ning kõike seda ilu ühendab perfektne inglise muru! Kogu aed hõlmab 1,5 hektarit ja ühest otsast lõpetades oled unustanud, mida teises otsas nägid. Imeline vaatepilt!
Kõige imelikum kogu asja juures oli aga, et Reeta kuulates jäi mulje, nagu ta ei veedakski aias 24h, vaid mingi nipiga jääb tal veel aega koolis teisigi õpetada ning koduaias pidevalt sisse-välja voorivaid ekskursioone vastu võtta. Asja lihtne seletus peitub aga hästi organiseeritud töögraafiku pidamises ja väga korrektse eeltöö tegemises. Ehk siis - peenra ettevalmistamiseks kulub rohkem aega kui hiljem selle korrashoiuks. Ning loomulikult õigetes töövõtetes heade töövahenditega. Neid viimasid demonstreeris Reet ka meie väikesele reisiseltskonnale, millepeale nii mõnigi meist arvas, et oleks tark tegu minna Inglismaale ühte vajalikku harki ostma, mida siin ei müüda - saaks ju ühtlasi ka sealseid aedu vaadata ja snitti võtta.
Tagasiteel istusin ja kuulasin, kuidas eesistujate jutt üha rohkem meie oma koduradadele kiskus. Ikka et miks meil see või teine asi alevis nii kole ja lohakil on? Olime kogu tee aknast välja vaadates kõvasti imetlenud kauneid linnakesi ja alevikke, millest läbi sõitsime. Igal pool oli midagi, mida kiita - mõnusad puhkepaigakesed, kaunilt kujundatud keskväljakud, vahvalt värvitud bussipeatused, kutsuvad söögikohakesed, värviküllane ripphaljastus elektripostidel või lihtsalt hoolega heakorrastatud tänavaääred. Igal poolt püütakse oma kodukant muuta kuidagi eriliseks ja kauniks, et endal mõnusam ja külalistel toredam oleks. Niisiis istusin ja kuulasin - kes küll peaks meie alevikus sellega tegelema? Kas peaksime palkama inimese, kes heakorrastusega tegeleks? Aga ei saa ju, sest meil pole selleks raha. Või peaks seda tegema keegi vabatahtlik? Jälle ei saa - kellelgi pole tahtmist midagi teha, kui seda ei hinnata ega tunnustata. Kogesin hiljuti samasugust pettumust ja tahtmist käega lüüa, kui „Ristirästi läbi Risti" perepäeva eelõhtul koos Ailiga parki üle vaatama läksime ja avastasime, et kõik kohad olid jälle konisid, klaasikilde ja pabereid täis - hoolimata sellest, et Lastelaager oli just paar päeva varem kogu pargi hoolega ära koristanud.
Kui meil isegi laste tööd ei hinnata, mis siis veel täiskasvanutel tahta? Kuidas saame loota, et needsamad lapsed hiljem üldse midagi oma kodukandi heaks teha tahaksid? Ja kust nad küll eeskuju peaksid võtma, kui mitte kedagi ei paista huvitavat see, milline meie alevik üldse välja näeb? Alati ja kõigele on sama vastus - ei saa, pole raha, pole kedagi kes teeks! Isegi seda julgetakse välja öelda, et kedagi ju ei huvita!!!Aga teised saavad. Ja teised teevad. Ja need teised on uhked selle üle, kui ilus neil on! Millal võime meie oma Risti alevikku uhkusega esitleda? Mitte keegi ei tule iialgi suure sületäie rahaga, et olge toredad ja tehke oma alevik nüüd lõpuks ilusaks. Ikka ise tuleb teha! Ja kui ise ei oska, siis tuleb paluda appi need kes oskavad ning teised las vaatavad pealt. Aga ärgu siis pärast virisegu, et pole nii nagu peaks - kui oskad nõu anda, siis tule ja aita!
