Mudilaskoori askeldused: möödunud hooaeg sisaldas esmajoones kuue kahehäälse laulu õppimist
Laule oli erinevaid, kuid tehniliselt kõige keerulisem oli peaaegu seitse minutit kestev vahelduvate taktimõõtudega, paljude kõlavärvidega ja tihedas koostöös orkestriga esitatav moodne nüüdisteos Taimo Aintsi sulest: „Kordamiseks". Sellise teose õppimine nõudis pidevat koostööd orkestri salvestusega CD või arvuti vahendusel. Tänapäeva tehnikast oli kasu ka näiteks „Suvelaulu" liikumises pöörete lihvimisel, sest näited olid üles riputatud laulupeo kodulehele. Aga oli ka sisuliselt väga raskeid laule nagu „Mu suul ei ole sulgejat" ning „Kodu on püha", mis vajasid mõistmiseks ja esitamiseks ajaloolise tausta tundmist ja tajumist. Kõik ikka selleks, et meie käbid kändudest kaugel ei juurduks.
Muidugi ei olnud peole pääsemine enesestmõistetav, vaid läbi maakonna kolme ühisproovi peadirigentide juhatusel koos peljatud ettelaulmisega. Aga kui viimaks suure peo pilet „kätte" võideldud ja veel laule õpitud, saabus Läänemaa laulupidu 800-aastases Lihulas 4. juunil. Peo nimeks oli „Laula elu ilusaks" ja kuigi samal päeval viibisime veel kahes proovis ja peaproovis, mis tähendab, et tööd jätkus, oli pidu tõesti tore. Ilm tuli ilus ja lapsed olid ikka ilusad oma rahvariietes, Eesti lipu päevale pühendatud mälestuskogunemine sai ilus, samuti rongkäik järgneva hoogsa laulu-tantsukavaga. Ülitore, et publikus olid meid toetamas ka omad - perekond Maasikas.
„Sõit meil algas Risti koolist , bussi juhiti meil..." algas meie enda tehtud laul, kusjuures kõik see mis sügisel kirja pandud, saigi suvel tõeks. Kogunesime laupäeval, 02. juuli varahommikul kooli juurde. Peale pakkide mahalaadimist Nõmme Gümnaasiumis alustasime prooviga Tallinna lauluväljakul. Kuna ilm oli harilik eestimaa +30 c rohke päikesega ning kõigi üheksa tuhande mudilase kogunemine lava taha võttis suure aja, läksid kõik õpetajate poolt kaasa võetud mütsid-rätid-vesi käiku. Sellele vaatamata külastasime proovi kestel ühe lapsega ka lavasisest toibutuslaatsaretti. Kuid seegi oli korraldajatel tasemel, sest hiljem läksid kannatanul käiku lausa topelt toidutalongid.
Pärast proovi me aega ei raisanud - kõndisime mere ääres, tutvusime Russalka, Kadrioru pargi, purskkaevude, raekoja platsi ja kõige selle ümber jäävaga. Oli haruldane päev kuhu mahtus nii bussi-, trammi- kui rongisõit. Koolis ootasid maitsev söök, disko-karaoke ning ronimisväljak sõprade soetamiseks. Õpetajate rõõmuks elasime omaette trepikojaga korrusel üksi tähetorni naaberklassis. Kui unekägu kukkus, ei seganud meid kellegi müdistamised. Hommikul ärkaski kamp puhanud, rõõmsaid, sõbralikke selle. Maitsev söök, rahvariie oma vöökeerutamise ja rätisidumisega ning juba sõitsimegi rongis, kaasas oma turvamees. Nimelt meie vilistlane, Kaitseliidu kaudu turvameheks tulnud Reigo oli hommikul laigumundrist rahvariidesse pugenud ja tuli meie valla lippu kõrgel hoidma. Õige mees õigel kohal! Taevataadile meie pidu meeldis ning ta pani päiksele varjuks mõned pilvekesed. Nii nendest kui ka lapsevanem Eve Auna toodud rohketest külmadest koola-joogi purkidest oli turgutust kõigile.
Samuti aitasid meeleolu veelgi tõsta sagedased tuttavahäälsed tervitused vaheliti võõramatega. Pidu „Maa ja ilm" oli pikk kuid südamlik. Selle lõpuks oli nägudelt pühitud viimnegi talvine prooviväsimus, asemel rahulolu, rõõm ja veel aja jooksul settivaid emotsioone. Meil oli au pidu jälgida koos oma koolist pärit tulesüütaja Robert Pirki ja tema vennaga.
Täname kõiki lapsevanemaid, kes meid toetamas olid ning kõigi laulupeoliste, aga eriti meie eest joogi ja maiusega hoolitsenud Maarika Pukki. Mõlemal peol andis meile lisa kindlustunde ning võttis endale hulga muret meie kallis õpetaja Anne Heimann.
Laulmiseni!
