Matkasime oma kodukohas
On ju siinsamaski kauneid paiku! Hommik oli külm ja vihmane, mõtlesime, kas üldse saame selle plaani ellu viia. Aga olime nii kindlad matkasellid, et ilm meid ei hirmutanud. Alustasime alevikust. Uudistasime meid ümbritsevat sügisest loodust. Kõik puud ja põõsad olid juba nii vahvates värvilistes toonides. Jõudes Ruuna külla, sattusime tõelise vihma alla. Kuid hetkega oli vihm kadunud ning paistma hakkas imeilus päike, mis koos tuulega kuivatas meid kiiresti.
Kella vaadates märkasime, et sügis ongi käes. Kelli laulis sügisele omaloomingulise laulukese, mis tõstis kõigi tuju. Ühe metsatuka juures märkasid lapsed kitse. Pikemalt peatudes nägime, et seal on veel teinegi. Lapsed arutasid, kuhu kitsepoiss nii äkki kadus. Arvati, et ju sai neil kõht täis või siis läksid nad oma pere juurde tagasi või lihtsalt metsa mängima.
Lõpuks jõudsime Pukamõisa parki, kus pidasime pikniku. Meie eesmärk oli võimalikult palju erinevaid lehti korjata. Paljud lapsed korjasid emadele ka lillekimbud. Tagasi minnes külastasime ka Puka päästekomandot. See oli muidugi väga põnev. Sai proovida pritsumeeste kiivrit, kuulata tuletõrjeauto sireeni ja ise autos istuda. Ja olimegi tiiruga tagasi armsa koolimaja juures.
Selline oli meie matk ja sügise tervitus. Läksime tuule ja vihmaga, aga tulime päikesega.
